Tuntud briti ajaloolase John Keegani «Teise maailmasõja atlas» on tegelikult juba lugu Teisest maailmasõjast, jäädes samas ausaks ka Baltimaade suhtes, kirjutab Erkki Bahovski.
Aus sõjaatlas
/nginx/o/2023/01/08/15068012t1h3ce3.jpg)
8. november 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keeganit on eesti keelde palju tõlgitud. Eesti lugejad on näinud temalt nii Esimese kui ka Teise maailmasõja ajalugu, lugenud luurest ja saanud tuttavaks tema ülevaatega sõjakunsti ajaloost. Keegan ei müü petukaupa, ta ei lähe odavate sensatsioonide peale ja tema käsitluste aluseks on selge, kõikehõlmav ajalookirjutus.
Nii ka nüüd. Õigupoolest tulebki «Teise maailmasõja atlase» valguses näha kriitilisemalt kõiki sõjast rääkivaid tekste, kus kaarte kaasas ei ole või on minimaalselt. Sest iga väejuht alustab lahingut kaar-dile vaadates.
Britina on Keegan pööranud tähelepanu ikka läänerindele ja ka Vaikse ookeani sõjateatrile. Kuid see ei tohiks kujuneda kriitikaks – usutavasti ei tea eesti lugeja just palju sellest, mis toimus Teise maailmasõja ajal näiteks Hiinas ja missugune jõud just missugust territooriumi seal valdas.
Kaardid on pilkupüüdvad ja enamasti arusaadavad. Vahetevahel võib juhtuda, et lugeja satub eksiteele väeüksuste numbrite rägas orienteerudes, kuid üldpilt jääb alles.
Et toimetaja on olnud kaitseväelane Toomas Boltowsky, kes on võtnud kriitiliselt sõna just sõjaterminite tõlkimise teemal (vt Toomas Boltowsky, «Tõlkeraamatute häda ja viletsus», Sirp, 03.02.2006), ei pea muretsema mõne termini valesti tõlkimise pärast. See kõik lisab atlasele usaldusväärsust.
Usaldusväärsust lisab ka see, et atlase koostajad on olnud Baltimaade ajaloo suhtes ausad ega ole lasknud end igasugustest propagandatrikkidest mõjutada. Nii väidab atlas lihtsalt, et Eestis tapeti holokausti ajal 1000 juuti. Iseenesest lakooniline arv, kuid meenutagem siiski, kuidas on seda väänatud.
Jeruusalemmas Yad Vashemi muuseumis selgitatakse väljapaneku ühes kohas näiteks vaid, et Eesti oli juudivaba, kusjuures teiste riikide juures on tapetud juutide arv. Jääb mulje, et Eestis tapeti enam juute kui teistes maades. Klooga surmalaagri kohta ütleb aga muuseum, et seal mõrvati üle 2000 juudi.
Ning kõigele krooniks on holokaustist kõneleval mälestuskivil öeldud, et Eestis tapetigi tuhandeid juute. Kusjuures algseks arvuks mälestuskivi peal oli 20 000 juuti. Tagatipuks on seda kõike tüütuseni leierdanud Vene meedia.
Kuidas reageeriks Vene meedia aga järgmisele atlases leiduvale lõigule: «Paljude Saksamaale jõudnud venelaste meelest oli kätte jõudnud arveteõienduste aeg. Rohked allikad tunnistavad tapatalguid ja massivägistamisi. Nõukogulased arvasid, et Saksa naiste ja tütarlaste vägistamine jääb karistamata, ehkki ametlikult neid kuritegusid ei õhutatud.»
Niisiis, našid ja Öine Vahtkond, mis te ootate – John Keegani kodu või vähemalt Briti saatkond on ära teeninud ühe tubli piketi, või kuidas?
Raamat
John Keegan
«Teise maailmasõja atlas»
Tänapäev, 2008
192 lk