Eesti Energia kümne aasta investeerimisplaanist pole just ülemäära palju teada. Pigem mõned üksikud seigad. Kümne aastaga tahab ettevõte kulutada 60 miljardit krooni, selle rahaga ehitada uued põlevkiviahjud ja hulga tuulikuid. Osa rahast läheb elektrivõrkudesse. Lihtne ja selge.
Lisaks võiks umbes 2020. aasta paiku püsti olla tuumareaktor. Selline väike, mida maailmas alles arendatakse, aga mis võiks kommertskasutuses olla juba kümne aasta pärast. Eesti Energia toredas investeerimisplaanis peitub aga kaks suurt küsimust: kuidas seda rahastada ja kuidas tagada elektritootmise vaba konkurents.
Peaminister Andrus Ansip on küll juba suure suuga lubanud energiafirma omakapitali 7,8 miljardi kroonist rahasüsti mõnest riigi reservfondist. Praegu on valitsusel seal umbes 25 miljardit krooni vaba raha. Arvestades selle ja tulevate aastate eelarve miinust, pole küll kindel, kas energiafirmale sealt veel midagi jääb. Pigem mitte.
Alternatiiviks oleks firma osaline börsile viimine. Kui valitsus näiteks järgmise aasta algul otsustaks Eesti Energia börsile viia, siis kulub ilmselt aasta ettevalmistuseks ja 2010. võiks börsil seis olla juba üsna soodne.
Majanduslikult võiks see olla mõttekas, ent «aga» peitub selles, et valitsuse liikmed pole Eesti Energia börsiplaaniks valmis. Narva jaamade ebaõnnestunud ärastamine on selgelt meeles ja alalhoidlikumad valitsuse liikmed pelgavad rahva pahameeletormi.
Jäävad siis reservid või laenuraha, aga omakapitali tõstmiseta igatahes ei pääse. Teine küsimus on konkurents. Oleme harjunud, et Eesti Energia toimetab siin monopoolselt. Ja hoolimata kõikidest hädadest on riiklikult kontrollitud energiatootmine ja müük andnud Eesti majandusele ühe väga hea tulemuse – suhteliselt madala elektrihinna, mis on küll laugelt tõusnud, aga suuremat šokki pole siiski olnud.
Samas peaks Eesti viie aasta pärast oma mugavalt reguleeritud elektrimajanduse andma vabaturu meelevalda. Hinda ei tee siis enam konkurentsiamet, vaid börs, näiteks Nord Pool. Küsimused peituvad selles, et teisedki elektritootjad tahaks Eesti turule.
Eesti Energia küsis valitsuselt toetust oma investeerimisplaanidele ja selle firma ka sai. Samas on probleemiks see, et kui toetus läheb kitsalt ühele firmale, siis mingist vabast konkurentsist Eestis rääkida ei saa.
Kui pole vaba konkurentsi, ei taha soomlased kuuldagi näiteks veel ühest merekaablist. Viimast vajame aga hädasti energiajulgeoleku seisukohalt. Nii et Eesti Energia äriplaan võib küll olla ühelt poolt ilus roosiline dokument, aga probleeme selle teostamisel on enam kui küll.