Riigiarhivaar Priit Pirsko peab tondijuttudeks väiteid, nagu ei võimaldaks andmekaitseseadus kellelgi enam arhiivis ajalugu uurida.
Priit Pirsko: tondijutt arhiivi ümber
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sügisel, mil lisaks looduse suikumisele seisame silmitsi ka majandusliku jahtumisega, kiputakse ikka mõtlema tavapärasest süngemaid mõtteid. Üks tondijutte pajatab arhiivide sulgemisest ja ajaloo uurimise võimatusest praeguses Eestis.
Tegelikult on olukord vastupidine. Eesti Rahvusarhiiv on Euroopa avatumaid arhiive, võimaldades igaühele tasuta juurdepääsu kõige suurema nõudlusega arhiividokumentidele 7/24/365. Mis tahes internetti ühendatud arvutis avaneb miljonite lehekülgede kaupa kirikumeetrikaid, personaalraamatuid, hingeloendeid, nekrutite nimekirju, vakuraamatuid, ajaloolisi kaarte ja palju muud ajaloo- ja kultuuriloolist.
Internetipõhised teenused on viimase viie aasta vältel põhimõtteliselt muutnud arhiivi olemust ning kasvatanud klientide arvu kümneid kordi. Selline on meie arhiivinduse praegune seis, mis enamiku kaaseurooplaste jaoks kõlab veel tulevikumuusikana või lihtsalt ebausutavana.
Teema, mis ometi vajab lähemat kommentaari, seondub isikuandmetega, täpsemalt sel aastal jõustunud muudatustega isikuandmekaitse seaduses ja arhiiviseaduses. Just nimetatud muudatustes on tajutud ohtu ajaloouurimisele või genealoogiahuvile.
21. sajandi hakul oleme silmitsi uue olukorraga – internet on teinud väga paljude, kui mitte enamiku inimeste isikuandmed suurel määral lihtsasti leitavaks. Veebilehitsejad ja internetipõhine meedia, millele lisanduvad kõikvõimalikud suhtlusportaalid ja blogid, on muutnud isikuandmete kaitse teema puhuti anakronistlikuks ja naeruväärseks. Eraelulisus on kahanenud, privaatsfäär kokku tõmbunud.
Nii kiired muutused niivõrd põhimõttelises nagu andmed meie endi kohta tekitab ühiskonnas paratamatult kokkupõrkeid ja pingeid. Eestis on need ilmselt teravamadki, sest isikuandmete kaitse teema jõudis Maarjamaale hiljem kui läänes, samal ajal internetiajastuga. Seega oleme üheaegselt läbi tegemas kaht vastandlikku protsessi – hoogsalt juurutamas Euroopa Liidu õigust, mis tähtsustab isikuandmete kaitset, ning teisalt rakendamas uusi meetodeid nii iseendi kui teiste eksponeerimiseks. Osa rahvast on oma eraelu blogides, tõehetkedes ja naistevahetamistes täielikult avanud, teine osa aga vaenab isegi koolilõpetajate nimekirjade avalikustamist.
Arhiivid võivad dokumentidele ligipääsu piirata enamasti neljal põhjusel: isikuandmete, riigi julgeoleku, ärisaladuse ning autoriõiguse kaitseks. See on üldkehtiv arusaam kogu Euroopas ja sätestatud ka õigusaktides.
Isikuandmeid sisaldavaid arhiividokumente leidub väga palju ja Eesti puhul eriti rohkelt Nõukogude perioodist. Enamikus riikides on delikaatsed andmed (näiteks inimese maailmavaadet, päritolu, terviseseisundit, seksuaalelu, ametiühingu liikmesust ja muud sellist kajastav) seadustega defineeritud. Kolmandatel isikutel on neile ligipääs ainult väga konkreetsetel seadusega sätestatud juhtudel.
Delikaatseid isikuandmeid sisaldavad tavaliselt meditsiini-, kohtu- ja juurdlustoimikud, notarite ametitegevuse käigus tekkinud dokumendid, teatud liiki perekonnaseisudokumendid jms dokumendiliigid. Selliseid andmeid kaitstakse teatud perioodiks suletusaja kehtestamise põhimõttel.
Ajaline piirang on seotud kas isiku sünni- või surmaajaga või dokumendi loomise ajaga. Piiranguaeg on reeglina inimese eluea pikkune, ulatudes Euroopas maksimaalselt 150 aastani (Luksemburg). Eestis kehtib delikaatseid isikuandmeid sisaldavale arhivaalile juurdepääsupiirang 30 aastat alates isiku surmast, või 110 aastat alates isiku sünnist või 75 aastat alates dokumendi tekkimisest, kui isiku surma ega sündi pole võimalik tuvastada.
Sellele selgele põhimõttele lisandub aga kehtiva õiguse nõue kaitsta ka muid, st mittedelikaatseid isikuandmeid. Isikuandmeid sisaldavale arhivaalile on kolmandal isikul juurdepääs andmesubjekti (ka pärija või lähisugulase, kui inimene on surnud) kirjalikul nõusolekul; juurdepääsu ei võimaldata nendele arhivaalis sisalduvatele isikuandmetele, millega tutvumiseks nõusolek puudub – nii sätestab seadus elavate ja vähem kui 30 aastat surnud inimeste andmete kohta arhiivis.
Erandiks on vaid nn lihtisikuandmed ehk inimese nimi, sugu, sünni- ja surmaaeg ning surma fakt, millele juurdepääsu ei piirata.
Tähtis on teada, et seadus sätestab ka hulk erijuhte, mil inimeste andmeid võib töödelda inimeselt endalt luba küsimata, kusjuures enamik neist juhtumitest ühiskondlikku debatti ei ole tekitanud. Arusaadavalt saab juurdepääsu isikutoimikutele näiteks juurdlustoimingute puhul või isiku tervise või vabaduse kaitseks.
Viimasel ajal ajakirjanduses ilmunu valgusel sooviksin aga üle kommenteerida kolm isikuandmete kasutamise juhtumit, mil seadusetähest üksi ei piisa, vaid rakendama peab kaalutlemist ehk avaliku huvi ja erahuvi vahekorra kindlakstegemist.
Esimene ja justkui kõige skandaalsem küsimus seondub teadusuuringute võimalikkusega. Ehk teisisõnu, kas uute regulatsioonide tõttu lähiajaloo uurimine arhiiviallikate põhjal polegi siis võimalik? Vastus on siin sama lihtne, kui seda on tõde. Ajaloouurimine on samavõrd võimalik kui varem, mingeid muutusi teadlaste juurdepääsus arhivaalidele toimunud ei ole, kui välja arvata isikuandmete kasutamise senisest täpsem registreerimine.
Käesoleva aasta jooksul on rahvusarhiivi laekunud ligi 2000 taotlust juurdepääsuks isikuandmetele ja 94 protsenti neist taotlustest on täielikult rahuldatud. Rahuldamata jäänud taotluste hulgas pole mitte ühtki teadusuuringutega seonduvat juhtumit. Seega kinnitan, et jutt arhiivide sulgemisest teadusuuringuteks on vale, see on lapsik tondijutt.
Teine ja eelmisega osaliselt sarnanev teema puudutab suguvõsauuringute võimalikkust. Ühest küljest ei saa seadust tähttähelt tõlgendades pidada genealoogiat tõsiseks teaduseks.
Teisalt on selge, et perekonnaajaloo uurimine on inimest rikastav ja kedagi kolmandat väheriivav. Seetõttu on rahvusarhiiv oma praktikas toetunud riigikohtu lahendile, mis käsitleb põlvnemisloo tundmist kui inimese üht põhiõigust, ning katsunud genealoogide taotlusi mittedelikaatsete andmete osas rahuldada.
Kolmas ja keerulisim juhtum on kahtlemata meedia. Kuiv fakt on see, et arhiiviseaduses ei ole ajakirjandusele sätestatud erireegleid, tavapärasest suuremaid õigusi juurdepääsuks arhiivis leiduvatele isikutoimikutele. Tõsiasi, et ajakirjanik ei saa inimese enda nõusolekuta juurdepääsu tema toimikule, ongi tekitanud kõige teravama konflikti. Meedia tunneb end ahistatuna.
Teatud mõttes on täiesti korrektne väita, et näiteks ministri või parlamendiliikme minevik, andmed tema isiku kohta on avaliku huvi sfääri kuuluv informatsioon, mille käsitlemine meedias on kooskõlas nii demokraatliku riigi läbipaistvuse kui ka ajakirjandusvabaduse põhimõttega. Seetõttu on hetkel ka menetlemisel arhiiviseaduse parandus, mis võrdsustab isikuandmete teemas ajakirjanduse õigused teadusuuringutega.
Võimalik, et meedia saab õiguse arhiivis leiduvate isikuandmete avalikustamiseks, juhul kui on täidetud kolm seadusest tulenevat tingimust: selleks on olemas ülekaalukas avalik huvi, see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega ning viimaks, inimese privaatsfääri riive ei saa olema ülemäärane.
Usutavasti hajutaks niisugune muudatus lõplikult arvamuse, et arhiivid on suletud ja meie teadmine mineviku kohta ohtlikult lünklik. Ometi kardan, et probleeme ja vaidluskohti isikuandmete teemas täielikult vältida ei ole võimalik. Seda kolmel põhjusel. Esiteks, ülekaaluka avaliku huvi kindlakstegemine on keeruline olukorras, kus puudub täpne mõõdupuu eristamaks avalikku huvi avalikust uudishimust. See on tulevikuski alles jääv vaidluskoht, kas ajakirjaniku hinnang avaliku huvi olemasolule ühe või teise isiku puhul on piisav või mitte.
Teine mittemõõdetav mõõdupuu on eraelu sfäär, mida teadupärast ei tohiks ajakirjanduski ülemääraselt riivata. Praegu kehtiv regulatsioon, et inimene ise (või tema pärija, sugulane) otsustab juurdepääsu oma isikuandmetele, ei ole alati parim, kuid on ses mõttes loogiline, et privaatsfäär on isikuti äärmiselt erinev.
Muide, senine arhiivipraktika näitab, et valdavalt keelab isik juurdepääsu oma toimikule, kui taotlejaks on meedia. Tõrjuvat suhtumist näitavad nii need, keda teame teisitimõtlejate või vabadusvõitlejatena, kui ka need, kes kuulusid Nõukogude võimu ladvikusse.
Kolmas halvastimõõdetav suurus on meedia ise. Meil on kvaliteetväljaandeid ja tabloide, meil on paberajakirjandust ja veebipõhist, meil on ajakirjanike liidu liikmeid ja lihtsalt ajakirjanikke, meil on eetilisemat ajakirjandust ja vähem eetilist.
Arvan, et senisest selgem protseduur, kuidas arhiivis leiduvaid isikutoimikuid ajakirjanduslikul eesmärgil töödelda, on hädavajalik nii meedia, kodanike kui arhivaaride jaoks. Mis tahes eksitus, valeväide või seaduse keeli öeldes «andmesubjekti õiguste ülemäärane kahjustamine» inimese andmete avalikustamisel on internetiajastul tagasivõetamatu.
Lõpetuseks, vaatamata tõsiasjale, et puhuti on tõesti keeruline leida kuldset keskteed isikuandmete laia kasutamise ja nende kaitse põhimõtte vahel arhiivis, ärgem maaligem seinale tonte. Eesti Rahvusarhiiv ei ole kinni, me oleme avatud igaühele ja igal õiguspärasel moel. Mitte kunagi varem ei ole arhiivikasutajaid olnud nõnda palju kui praegu ja mitte kunagi varem pole olnud arhiividokumentide lappamine nõnda lihtne kui praegu. See on kergesti kontrollitav tõde, erinevalt väitest, et arhiiviuksed on kinni ja teadmised meie mineviku kohta kättesaamatud.
Arvamus
Tarmu Tammerk
rahvusringhäälingu ajakirjanduseetika nõunik, avaliku teabe seaduse (2000) töörühma liige:
Igati tervitatav, et on hakatud astuma seadusandlikke samme, et arhiivid oleks ajakirjandusele võimalikult avatud.
Ettevaatlik tuleb aga olla nn meediaklausli sõnastamisel, et sellest ei saaks kahe teraga mõõk. Isikuandmete kaitse seadusesse tehti ju muudatused, kus toodi välja ajakirjanduse õigused. Seaduse tõlgendamine andmekaitse inspektsiooni poolt on aga viinud absurdini, mida ka riigiarhivaar mainib (väikesed lehed kardavad sünnipäevaõnnitlusi trükkida; direktorid ei julge kodulehel õpilaste nimekirju avaldada). Kui arhiiviseadusse viia sisse parandus ajakirjanike õiguste kohta, tekib küsimus, kuidas tuvastada ajakirjanikku. Miks mitte arhiivide kasutamist laiale ringile lihtsustada?
Toomas Hiio
Laidoneri muuseumi asedirektor:
Ka ajaloolastel peab olema oma eetika. Tegelik probleem on selles, et paljud arhiividesse soovijad pole ise ajaloolased. Tõsise ajaloouurimuse jaoks ei ole probleeme esinenud. Kui aga keegi tahab avalikustada näiteks, mida tunnistas omal ajal naabrimehe ema, siis ta peaks ka teadma, mis oludes see ema tunnistuse andis. Jällegi tulevad mängu ajaloolase oskused.
Kaks ise asja on arhiivile juurdepääs ja materjalide avalikustamine. Just see, et pole mingeid pidureid materjalide avalikustamiseks, on muutunud põhiprobleemiks.
Eesti puhul tuleb öelda, et iga riik valib endale ise lahenduse, ja seni on Eesti süsteem töötanud.