Olete nimetanud end väga laisaks inimeseks. Kas laiskus tähendab teie puhul ka seda, et mõtlete enne iga sammu hoolega, kas ikka tasub, kas viitsite, ja järelikult te enam lollusi ei tee?
Ah et üheksa korda mõõda, üks kord lõika… Ei, ei. Ma olen hoopis teine natuur. Pigem hakkan kohe tegutsema. Võib juhtuda, et tulemus on kesine. Aga millegipärast on ikka rohkem õnnestumisi. Spontaansus on võimas asi. Ta kas on või pole. Ma ei usu, et seda õppida saaks.
Võib juhtuda, et mõni aeg su sisekõrv, aju, süda, intuitsioon... ja mis veel kõik ei tööta sünkroonis. Ning siis oledki laisk. Olen alles viimastel aastatel seda seisundit armastama hakanud. Inimene peab aeg-ajalt laisklema. Ennast taaslaadima. Restart’i tegema.
Hispaania kirjaniku Zafoni «Tuule varjus» ütleb üks tegelane, et raamat, millest inimene noorena saab esimese suure elamuse, jääb meelde alati. On teil selline raamat, ja kui, siis miks just see raamat?
Kui nüüd oma elulinti tagasi kerida, siis on esimene, lausa erootiline kogemus «Eesti rahva ennemuistsed jutud». Ja eriti Günther Reindorffi gravüürid. Ma avasin higiste peopesadega, süda kurgus pekslemas, ikka ja jälle pilti, kus Vanasarvik on taevani kasvanud. See oli päris. See oli reaalsus. Kõik need tegelased – sarvikud, haldjad, konnad... Mulle tundub, et «Sõrmuste Isand» võib praegustele noortele samamoodi mõjuda.
Nimetage palun mõned oma lemmikplaadid läbi aegade.
See on kõige raskem küsimus. Olen meeletult palju muusikat kuulanud. Ning tõenäoliselt on igal kümnendil omad lemmikud. Tihti on nii, et see muusika, mis kunagi meeldis, ei pruugi enam üldse korda minna. Alan Parsons Project näiteks. Ei saa aru, kuidas mulle selline jama üldse meeldida võis.
Aga mõned artistid on siiani ajaproovile vastu pidanud. Esimesena meenub Stevie Wonderi «Songs In The Key Of Life». Vapustavad harmooniad, meloodiad, SEISUND. Nüüd, kus on korralikud plaadimängijad, saad alles aru, kui geniaalne see kõik oli. Ja on. Ajaproovile on minu arust vastu pidanud King Crimson, Nick Drake, Pink Floyd, Captain Beefheart, Biitlid, Joni Mitchell, Frank Zappa… Neid nimesid võiks veel mitu tosinat kirjutada. Aga vast aitab.
Tusenbach on Tšehhovi näidendis «Kolm õde» ütelnud midagi niisugust. Inimene jääb selliseks ka 300 000 aasta pärast. Ta ei muutu. Kured lendavad ja lendavad. Nad ei küsi, kuhu ja milleks. Nii on ka inimestega. Inimloomus jääb.
Tahan sellega öelda, et kõik need artistid räägivad olulistest asjadest. Aga uut moodi. Järgmisel sajandil, kui planeet Gaia veel elab, on taas omad Sigur Rosid, Zeppelinid…
Millist muusikat te mingi hinna eest ei kuula?
Jah, paraku on halba muusikat palju. Eriti väljakannatamatud on need artistid, kellel pole midagi öelda. Isegi siis, kui tehniliselt on kõik korras.
Ma kuulen muusikat seinast seina. On head isegi kantrimuusikas. Johnny Cash näiteks. Eesti samasugused ponnistused on aga mõrv. Täielik õudus. Kuulake mõnikord, mida mängib Elmari raadio.
Millised tekstid! Kes neid küll kirjutab. Aga tundub, et rahvale meeldib… Ma ei ole enam nii palju kursis nii-öelda tabelimuusikaga maailmas üldse. Seetõttu võin ma äkki mööda panna. Aga mulle tundub, et muusikat ei tehta juba ammu muusika pärast. Money, money, money... Ja see on tülgastav.
Mida tahaksite veel õppida?