Udus ulistaja

Arne Merilai
, kirjandusteadlane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andres Ehin
Andres Ehin Foto: Ain Protsin

Andres Ehini fantaasiarikas unenäolisus on kaugel räigest või (näiv)automaatsest ponnistusest, millega sürrealismi sageli seostatakse – siit keele- ja meeleraamatust paistab tihe mõttetöö ja metoodilisus, leiab kirjandusteadlane Arne Merilai.


Tõrrehäälse, ent «niiskesilmse» sürrealisti kümnes luuletuskogu on muhe meele- ja keeleraamat. Küllap on tõde väita, et Andres Ehin on meie kõige metoodipärasem ehk järjekindlam poeet. Tema patafüüsiline tekstitransformaator nihestab jätkuva mõnuga nii igapäevast tõelust kui ka selle keelelisi kirjeldusi.

Animismi ehk elutu hingestamisse kalduv patafüüsika on vähemasti sama vana nähtus kui füüsika või metafüüsika, ehkki näikse loogiliselt veelgi vanem. Mõiste ise aga on, vastupidi, üsna hiline – eks öelnud juba Aristoteles, et mis alguses, ilmub hiljem. Termini ristiisaks on varase absurdikomöödia «Kuningas Ubu» (1896) autor Alfred Jarry. Kui metafüüsik püüab tungida valdkonda, mis ületab füüsika piire, siis patafüüsikut huvitab omakorda metafüüsikatagune võimalikkus. Kahesõnaga – mõttetuste mõeldavus. Ühesõnaga – teooriaparoodia.

Raymond Queneau’ järgi põhineb patafüüsiline kunst vasturääkivuste ja välistuste tõel. Arusaadav, et sel moel kujunevad lemmikmaneeriks «peninukkide peened kombed» ehk groteskipõhised oksüümoronid – kokkusobimatud kokkuseaded. Kuid nagu tihti teose sisu, jääb mõistatuseks ka termini enda tähendus. Kas tuleb see kreeka sõnast «astuma» (pateo), «lärmama» (patageo) või koguni «haigus» (pathos)? Ehk hoopis prantsuse keelest: kas «tainas» (pâte) või «pasteet» (pâté)? Nii või naa: tõenäoliselt on algupäraks lihtsalt lõbus riim.

Avangardset ideed on täiendanud Ameerika luuletaja ja muusik Pablo Lopez, kes rajas pataforoloogia. Patafoor on kujund, mis asub metafoorist sama kaugel kui too omakorda tegelikkusest. Mõnikord on seda võtet ka laiendatud või realiseeritud metafooriks kutsutud. Patafoor on nagu kuue küljest ära lõigatud nööp, mis omale uue rõivatüki ja sellele omakorda teise garnituuri külge kasvatab. See tähendab, et tegelikkuse kaunistus iseseisvub ning loob enda ümber uue kujutlusmaailma, millesse suhtub mängult kui tõelisesse.

Nõnda toodavad patafoorid tegelikult meta-metafoore. Algul pannakse traktor kõrrepõllu kohale lendama (Ehin armastab asju taeva tõsta), siis tundub see juba üsna normaalne ja seejärel keeratakse järgmine vint peale. Kusjuures ei ole keelatud üle pingutada – patafüüsilised poldid on lõpmata paindlikud, kuigi nendegi kannatus võib mõne algaja käes katkeda.

Kuid pataforoloogia ei ole ainuüksi ekstravagantne kunstiveidrus. Matemaatikas levib ta näiteks stringiteooriana. Füüsikas aga üldrelatiivsusteooria või kvantmehaanikana. Nende kõigi ühiseks jooneks ei ole mitte lähtumine faktidest, vaid eeldustele rajatud uued eeldused ehk hüpoteesidele toetuvad teist või kolmat järku spekulatsioonid.

Õigupoolest me ei pane tähelegi, kui patafüüsilised isendid me ka argielus oleme: lähtume ju päriselt palju rohkem oma uskudest iseenda või kaaslaste uskude kohta kui iga kord põhjendatud teadmisest. Ilmaasjata ei pöördu paljud targad füüsikud, nagu näiteks Enn Kasak, teoloogia poole. Samuti on Mardi Valgemäe tõlgendanud Madis Kõivu draamasid kui patafüüsilisi.

Võtkem heaks näiteks «Udusulistaja» nimi- ja kaaneluuletuse:

üks udusulistaja
kasvatab kõikidele
paljasnahkadele suled selga

mustad läikivad nahkkindadki
kattuvad
udusulistaja sülje toimel
valgete
leghornitibusulgedega

samal ajal paneb
teine udusulistaja
ka kõige paksema udu
sulisema
nagu kirka silmaallika.


Mahe udu tekitab  hingelise sõnaseose mingi pehme haldjaliku udusulisega. Too hakkab seejärel iseseisvat elu elama: nagu udu soosib taimede kasvu, nii sulistab ka uduhaldjas paljasnahksetele kaitsvaid udemeid külge. Teisalt ei viibi udu kaugel veest (see omakorda süljest), nii et teine udusuliseja täidab janukustutaja ning silmaravitseja ülesannet. Kalambuur ja kujundlik ülekanne loob uue, aktiivse kujutlusmaailma, mis ometi mõjub kui vahetu reaalsus. Nii sümpaatses kohas tahaks väga elada. Või kas me ei elagi, vähemalt mõned?

Ehini fantaasiarikas unenäolisus on kaugel räigest või (näiv)automaatsest ponnistusest, millega sürrealismi sageli seostatakse. Patafüüsilise konstruktorina ei salga ta maha, et tema pildilist ja keelelist inspiratsiooni korrastab teadlik mõttetöö. Või nagu ta ise oma luuletegu täpselt defineerib: sikutada rõõska pildimootorit / pahupidi taglasesse.

Niisiis ei ole paradoksne ütelda, et teisalt on ta klassikaliselt esteetiline looja, kelle kujundid on valdavalt meelelised – vahetult aistitavad elik eideetilised. Ta eelistab ühendada konkreetset konkreetsega ning palju harvemini abstraktsega: tiris tiris / ja tõmbas / urruaugust välja / kahiseva vihmakeebi;  faasan... / kasvatab endale / paabulinnust uhkema / saba // iga sabasule otsas / pisike lüüme saabas; südamepahadus / makstakse / varbavaheheadusega / kinni; paragrahvikujulisel seadusevaibal / lebasid lõiked kaks ja kolm / need olid sügavad sisselõiked // ... talaari oli kinni jäänud / üks ladinakeelne rõvedus; juba kohutavalt kaua / ajab igavik mu vannitoas / habet.

Raamat koosneb kuuest luulevihiku mõõtu tsüklist: LIIVKULMUD RIIVRIPSMETE KOHAL, SITIKAS SUUDLEB KUUD, PIKISILMI JA HELKIVI HAMBU, PRIIUSE PAINE ALL, KÄEKÄIGUST OMETI HOOLID ja IGIKIPITAV SILM.

Kogule annab põhitooni haikupõhine ehk minimalismi kalduv vabavärss, mille kõrval leiab ühtlasi sotsiaalselt kammitsetumat seotud kõnet. Ehedaid jaapani silbikuid/pildikuid Andres siiski ei viljele, kuna eesti haiku on priskelt kujundlik (ja pikki silpe ehk liigmoorasid täis). Üksjagu kohtab «olla jäätunud lomp»-tüüpi üleskutsuvat žanrit (olla diislikütus, ahven, ristiinimene, valge öö, hoiukarp vm). Ka paragrammatiline poeem «Poodud moos» saab parasemantilise järglase lühitsükli «MARMELADOV» kujul.

Kes absurdinalju ei mõista või sõnamänge pelgab, seda lohutagu teadmine: mitte alati ei ole lüüriline mina urdu keelt kõnelev zia ul-haq, vaid vahel lihtne rapla hakk, kes meelsasti istub televisiooniantennil. Aga tema küüniste alt voolab kogu maailma ilu ja valu / õudus ja aplus meie tuppa.

Moraal ehk resümee: garanteeritud üllatused on garneeritud küllased.    

Raamat


Andres Ehin


«Udusulistaja. Luulet 2004–2007»

Varrak, 2008


230 lk

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles