Sellist pealkirja kannab Tallinna Kunstihoones avatud kevadtalvel lahkunud Ando Keskküla näitus – valik maali- ja videoloomingut aastaist 1970–2007.
Ando Keskküla: suur vaikelu
/nginx/o/2013/07/05/1875424t1hd3eb.jpg)
15. november 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kunstihoone plaani järgi pidi praegu neis saalides olema üleval hoopis Keskküla kuraatorinäitus, kuid saatus tahtis teisiti. Ja näituste kavva jäänud tühimiku otsustas kunstihoone nõukogu Harry Liivranna ettepanekul täita Keskküla retrospektiiviga.
«See väljapanek on ühtlasi austusavaldus eesti kunsti ühele andekamale loojale ning käsitleb ülevaatlikult tema loomingu metafüüsilisemat külge. Nii keskendub näitus vaikelu motiivile ning igavikulistele ja metafüüsilistele küsimustele, mis Ando Keskküla nii maalijana kui videokunstnikuna paelusid,» märgib kuraator Liivrand.
«Ando Keskküla oli maailmahuviline. Teda köitsid nii elu kui kunst ning ta võttis elu disainimist samamoodi kunstina,» tõdeb koolivennast ja kursusekaaslasest mälestusnäituse kujundaja Andres Tolts.
«Meil mõlemal oli tohutu tahtmine kunstnikuks saada,» meenutab koolivend. Koos õppisid nad Tallinna 46. keskkooli kunstiklassis, koos astusid Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti (ERKI) disaini tudeerima.
«Disain oli siis üsna uus distsipliin terves N Liidus ja selle õppeprogrammid olid meie meeste, eeskätt kateedri juhataja Bruno Tombergi tehtud. Sinna oli pikitud 20. sajandi moodsa keskkonnakultuuri elemente, abstraktseid kompositsioone, mis näiteks sotsrealismis kümbleval maalierialal olid võimatud.
Eriala valikul oli ka praktiline põhjus: me poleks ilmselt kumbki kujutavasse kunsti sisse saanud, sest sinna võeti vähe vastu ning plusspunkte andsid tööstaaž ja sõjavägi.»
Kuid disaini õppides ei unustanud kumbki meestest oma peamist huvi – maali. Loomulikult olid ka nende õppekavas lisaks tehnilistele distsipliinidele joonistamine, maal, üldkompositsioon. Loomulikult esitlesid nad igakevadistel üliõpilastööde näitustele oma moodsaid popjoonistusi.
1968. aasta lõpul tegid Keskküla ja Tolts oma sõpruskonnale Ando kodus Nõmmel, aadressiga Kuiv 6a, installatsioonidest korternäituse ja happening’i. Muide, sellel näitusel on paar vaikelu pealkirjaga «Kuiv 6A».
Järgnevalt korraldas arhitektidest ja disaineritest koosnev sõpruskond SOUP 69 Pegasuse kohvikus popkunsti näituse, kus esinesid Ando Keskküla, Andres Tolts, Leonard Lapin, Ülevi Eljand ja Gunnar Meier.
«Kui ma vaatan Ando pilte varasematest alates ja isegi tema videoid, siis ma saan aru, kust need teemad on pärit. Ühel ajal alustanute teostes on küllalt lihtne sarnasusi leida. Aga samas on ka väga raske öelda, kas need ideed tulevad eelnevast kunstist või reaalsusest või need komponendid on kokku sulandunud,» mõtiskleb Tolts.
Ando Keskküla produktsioon ei ole väga suur, sest ta on eluaeg pidanud maalimise kõrval ka mingit administratiivset töökohta: alates kunstnike liidu noortesektsiooni ametnikust kuni kunstiakadeemia rektorini. Toltsi sõnul panustas Keskküla tohutult uuenduslikesse ideedesse kunstnike liidu töökorralduse nüüdisajastamisel ja kunstiakadeemia rahvusvaheliste sidemete loomisel.
«Kui ideed olid ellu viidud, siis asi teda enam ei huvitanud ja ta liikus edasi uusi väljakutseid otsima,» iseloomustab Tolts sõpra.
«Ando oli suur lugeja. Ta oli võimeline mitte ainult kultuuri puududutavat, vaid paljusid elusfääre analüüsima. Minu silmis on ka tema maalid analüütilised. Neis piltides on realiseerunud selge soov, huvi ja teadmine, kuidas sõnumit edastada, et need vaatajat puudutaksid.»
Andot huvitas reaalsus ja visuaalsed aistingud, tema kohati illusionistliku täpsusega maalitud töid on sõnadega raske kirjeldada – neid peab nägema. Tema maalid on mitmekihilised ja igale vaatajale on neis kihistustes oma idee.
«Sama lugu on videotega. Tema Veneetsia biennaalil esitatud teoses «The Breath» on samalaadne lähenemine. Ka pole see teos üksnes lugu kahest hüppavast vanamehest, seal on midagi hirmsamat,» arutleb Andres Tolts.
Keskküla huvitas film ning ta on oma nime eesti kultuurilukku jäädvustanud mitme animatsiooni ja mängufilmi kunstnikuna. Seega on loogiline, et ta tuleb 1990ndate algul multimeedia ja videote juurde,» nendib Tolts.
«Ando oli nii boheemlane kui ratsionalist. Kaugvaates mõjub see tervikuna, aga inimest ennast võib niisugune olek ehk väsitada ja kurnata.»
Näitus
«Suur vaikelu. Valik maali- ja videoloomingut aastaist 1970–2007»
Ando Keskküla näitus
Tallinna Kunstihoones kestab 8. detsembrini