Poliitikud tavatsevad oma kahanevat populaarsust põhjendada kurva tõsiasjaga, et avalikkuse oodatud superkangelase asemel seisavad valijad ühel hetkel silmitsi tavalise inimesega, kellel erinevalt loodetud üliinimesest on siiski ka mõned inimlikud jooned. Seda aga, et ka suurmees WCs käib, vigu teeb ja kahetseb, ei andvat rahvas enam andeks.
Kui suurel määral nad nii arvates eksivad, näitab seekordse aasta isa Hans Sissase lugu. Täpsemalt: oleks näidanud, kui uus isaideaal väidetava kõrvalehüppe omaks võtnuks. Kujutlege, kui Sissas oleks oma taasleitud pojale kaela langenud ja ta omaks tunnistanuid – avalikkus ja meedia oleks temast kõhklemata kangelase teinud. Oleks Siiri Oviiril või teistel naisliidu tegelastel pruukinud kas või sõnagagi mainida, et kõrvalsuhtest lapse saanu aasta isaks ei kõlba, kui avalikkus oleks nad valjuhäälselt välja vilistanud ja eksinud isa veel kõrgemale pjedestaalile upitanud.
Teisipäevases Postimehes võttis Meelis Niinepuu säärase ideaalile mittevastava isa kokku terminiga «harilik mees» – Pater ordinarius. Kui jätta siinkohal tähelepanuta harilikule mehele omane käitumine «sigitan, kuid ei kasvata», siis «harilikkusega» tabas Niinepuu üsna naelapea pihta. Supermees kangelaseks enam ei sobi, geneetiliselt perfektse ja moraalselt plekitu fassaadi asemel tahetakse näha inimest. Ja mis oleks veel inimlikum kui eksimine ja selle tunnistamine!
Aga kangelast ei sündinud. Õieti on sellest isegi kahju. See oleks olnud midagi revolutsioonilist, ja nagu revolutsiooniliste mõtete puhul ikka, oleks ka siin tegu olnud millegi sellisega, mida kõik teavad või omaette mõelnud on, kuid välja öelda, pealegi nii avalikult, pole olnud juhust või julgust. Tõdemus, et enamikul isadest (ja ka emadest) on minevikus vigu, mida tunnistama peab, välja öelduna inimese suust, kelle aasta isa tiitel selleks ka legitiimsuse annab, oleks mõjunud kahtlemata tervistavalt.
Revolutsioon jäi aga ära, ja barrikaadidele tõugatud isast sai avalikkuse jaoks kahepalgelise nahahoidja võrdkuju; aasta isa tiitel aga sai märgi külge kui silmakirjalik fassaad, millega tagajärjetult, kuid kangekaelselt püütakse varjata tegelikke probleeme. Andke meile inimest, nõudis avalikkus – aga võltsmoraali visiir kolksatas ette.
Mis siis edasi? Ega muud kui püüda oma väidetavat süütust tõestada. Senised keeldumised DNA-testist ei ole Sissase kinnitusele just usaldusväärsust lisanud.
Ja muidugi on võimalus, et tegu on provokatsiooni, eksituse või vandenõuga; et aasta isa on plekitu renomeega auväärne vanahärra, kes nimetuse kõigiti ära teeninud, ning väidetav sohipoeg kõigest linnakese kuulujuttude sünnitis. Tilk verd või üks juuksekarv hea nime taastamise eest ei oleks sellisel juhul liiga kõrge hind. Tõde ja õiglus, see on kõik, mida avalikkus praegu ootab.