Teadusajakirjanik Arko Olesk ütleb, et kliima soojenemisse mitte uskujate argumendid Eestis tunduvad pealiskaudsete ja oma oponente naeruvääristavatena.
Arko Olesk: propagandasõda kliima ümber
17. november 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaks võimalust: kas olen ajupestud ullike (nagu lapsajakirjanikud ikka) või küüniline manipulaator globaalse vandenõu huvides. Teisisõnu, olen ajakirjanik, kes kirjutab sellest, et kliima soojeneb.
Akadeemik Endel Lippmaa viimatised jõulised sõnavõtud on kliimamuutuste teema Eestis taas huvipunkti tõstnud, ent paraku tammub debatt aina sama, mitte eriti konstruktiivse paiga peal. Kuna valdav või vähemalt kõige häälekam osa meie loodusteadlastest on seisukohal, et täheldatud kliimamuutused on seletatavad looduslike teguritega ega ole inimkonna tekitatud, näib Eesti olevat maailmas küllalt eriomasel positsioonil, kus arvamusliidrite seas domineerivad skeptilised hääled.
Meie avalikus ruumis kõlavad teisemärgilised arvamused pärinevad enamasti välismaalt, on seetõttu vahendatud ega lülitu otseselt kohalikku debatti. Kohalikku kliimamuutuste eestkõnelejat pole: poliitikud pomisevad teinekord Euroopa Liidu ühist seisukohta, teadlased poodiumile ei roni, aktivism hingitseb rohujuuretasandil. Nii ongi meedia olnud kõige silmatorkavam kliima soojenemise muresõnumi edastaja – ja ühes sellega ka vastaste peamine sihtmärk.
«Ainus, mis on reostatud, on meie inforuum,» kuulutas üks prominentne akadeemik tänavu märtsis teaduste akadeemia korraldatud kliimamuutuste teemalisel seminaril. «Muinasjutt,» kõlab mitmete teistegi geoloogide hinnang antropogeense (inimese põhjustatud) kliima soojenemise jutule.
Loomulikult on meiegi meedia kasutanud kõiki neidsamu kujundeid, väiteid ja numbreid, mis välismeediagi, sest see ju ongi nende esmane infoallikas. Loomulikult on meediakajastus olnud omajagu lihtsustatud, võimendatud ja emotsionaalne, sest see lihtsalt müüb paremini (see on nending, mitte õigustus). Ning film «Ebamugav tõde», mis skeptikutel eriliselt hambus, on tõepoolest kainemeelse eestlase maitsele üleliia pateetiline.
Ent kliimamuutuste teadusele meediakajastuse alusel hinnangut anda on sama, kui teha järeldusi Eesti ajakirjanduse taseme kohta pärast Elu24ga tutvumist. Ometi tehakse mõlemat hirmuäratavalt sageli. Millegipärast tundub Eesti kliimaskeptikuile, et sellesama meediapildi vastu, mida nad mustvalges kajastuses süüdistavad, saab kõige paremini täpselt samasugust mustvalget retoorikat kasutades. Just see valmistab mulle nende juures kõige rohkem pettumust.
Tolsamal korra mainitud teaduste akadeemia seminaril esines üks TLÜ professor ÜRO valitsustevahelise kliimamuutuste töörühma (IPCC) raporteid põrmustava ettekandega, esitledes mitmeid väidetavalt erinevatest viimase aja teadustöödest pärinevaid jooniseid ja andmeid. Hiljem asja uurides selgus küll, et kõik joonised ja andmed pärinesid ühest, Ameerika kliimaskeptikute kokku pandud dokumendist. Kuigi teadusartiklina vormistatud, polnud andmed kusagil publitseeritud, seega eelretsenseerimist läbinud.
Tolle ettekande argumentatsioon, küllalt iseloomulikult Eesti kliimaskeptikute üldisele avaliku väitluse maneerile, oli paraku kategooriliste väidetega lahmiv, naeruvääristav, demagoogiline ja tihtilugu savijalgadel, sugugi mitte selline, mida ootaks akadeemiliselt seminarilt.
See ei tähenda siiski, et kõik skeptikute argumendid valed oleksid. Saksa autor Dirk Maxeiner ütleb oma raamatu «Hurra, wir retten die Welt!» («Hurraa, me päästame maailma») eessõnas, et mida sügavamale ta kliima soojenemise teemasse süüvis, seda segasemaks asi läks.
Olgem ausad, asi pole tõepoolest lõpuni selge. Kliima on äärmiselt kompleksne, tuhandete muutujate ja mõjutajatega mittelineaarne kaootiline süsteem. Seda ennustada on keeruline ja õigusega on tähelepanu juhitud kliimauurijate kasutatud mudelite ebatäiuslikkusele. Ehk tõsiseltvõetavaim kliimaskeptikute koostatud analüüs, mis käsitleb ka küsitavusi IPCC aruannetes, on NIPCC nime all tegutseva rühma raport, mille koostamisel osales ka Eesti teadlane Olavi Kärner.
Vastupidiselt sellele, mida oleme harjunud teaduselt ootama, ei suuda see kliima puhul kunagi anda lõplikke vastuseid, ennustada tulevikku täpselt. Alati jääb õhku teatud ebakindlus, võimalus ootamatusteks, andmete mitmeti tõlgendamiseks; ka IPCC kõneleb vaid tõenäosusest (kuigi väga kõrgeprotsendilisest), et kliima soojenemine on põhjustatud inimmõjust.
Eestis kasutavad avalikult kõnelevad kliimaskeptikud aga peamiselt mõttemalli, milles kujutatakse kliimat robustse süsteemina – peamiste vastuväidetena kõlavad, et Maa ajaloos on varem märksa soojemaidki perioode olnud ning et inimese suutlikkus kliimat mõjutada on sisuliselt olematu.
Esimene väide ei ütle meile aga midagi inimtekkeliste kliimamuutuste võimalikkuse kohta, teine eitab kliima ja selle mõjutajate kaootilist olemust.
Tegelikult pole ma pädev kliimateaduse teemadel diskuteerima. Mul puudub vastav loodusteaduslik haridus ning teadusartiklite lugemisel olen saamatu. Seega ei jää mul, nagu igal teiselgi lihtinimesel, üle muud kui usaldada seda, mida meile räägivad autoriteedid, ja kujundada selle põhjal omale üldpilt aset leidvatest protsessidest. Ja loomulikult ajab segadusse, kui ühed räägivad üht, teised teist, kuid autoriteedid on mõlemad. Sel puhul saabki otsustavaks avalikkusele pakutava argumentatsiooni kvaliteet.
See ei tähenda, et ajaleheveergudel peaks hakkama kisklema ühe või teise kliimakõvera tõlgendamise võimaluste üle, see võiks jääda erialaajakirjandusse. Kuid vältida tuleks liigset lihtsustamist, emotsioonidele mängimist, soovmõtlemist – ja süüd on selles mõlemal poolel ning neid vahendaval meedial.
Mujal läänemaailmas, muide, on teemakäsitlus ammu edasi liikunud küsimuselt, kas kliimamuutused toimuvad, küsimusele, mis me nende vastu ette võtta saame. Inimese põhjustatud kliima soojenemise seisukoha on omaks võtnud ka poliitiline eliit, otsides kliimamuutuste vastu võitlemiseks aktiivselt meetmeid – kalleid ja tulutuid, kui skeptilisi hääli uskuda.
Teaduses loevad aga vaid eelretsenseeritud ajakirjades ilmuvad erialaartiklid, mis valdavalt toetavad siiski inimtekkeliste kliimamuutuste teooriat. Nende põhjal langetavad oma otsused need, keda minusugused mittespetsialistid usaldada võivad (avalikkusega suhtlevad teadlased, teemale pühendunud ajakirjanikud, poliitikud jt).
Siinkohal mängivad kliimaskeptikud reeglina palli asemel meest, väites, et paljud neist on kliima soojenemise mõtteviisi omaks võtnud uurimisraha saamise nimel, kaasajooksiklusest või ärihuvidest taastuvenergeetika vallas, Lippmaa süüdistab teadlasi otsesõnu uurimistulemuste võltsimises.
Sellega seab Lippmaa tegelikult kahtluse alla teaduse kui sellise usaldusväärsuse, selle ennastkorrigeeriva mehhanismi toimimise, kõigi maailma teadlaste aususe. Kui tegu on tõesti üleilmse vandenõuga, nagu seda skeptikute poolt tihti näidata tahetakse, millesse teadlaste väidetusse me siis üldse uskuda saame, kui nad on nii kergelt valmis tõde hülgama? See ei ole argument, mis mõtlevat inimest kliimaskeptikute poole kallutaks.
Meie ees seisva dilemma on tabavalt kokku võtnud Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi direktor Erik Puura oma blogis: «Järelikult tuleb teadmatuses teha riskianalüüs. Selle kõige lihtsam mudel on järgmine: kui soojenemist tegelikult ei toimu ning me midagi ei tee, või kui soojenemine tegelikult toimub ja me suudame efektiivsed abinõud kasutusele võtta, on kõik korras.
Jääb järele kaks varianti: võtame abinõud kasutusele, aga ei olnud põhjust ning kulutame (asjatult?) ressursse; või me ei tee midagi – aga probleem tegelikult eksisteerib ning me saame veel midagi teha. Mis kaalub mille üles? Kui tõesti probleem on ja me ei tee midagi, siis järgnevad põlvkonnad küsivad meie käest – kuidas oli võimalik nii juhm olla, te ju «peaaegu kindlalt» teadsite, aga ei teinud mitte midagi… Seega kehtib lihtne vanasõna «pigem karta kui kahetseda…»»
Ajakirja Tarkade Klubi peatoimetaja ja Londoni Imperial College’i teaduskommunikatsiooni magistrant Arko Olesk kirjutab kord kuus Postimehe arvamusküljel mõnel maailma teadusajakirjanduse põletaval teemal.