Ivari Padar: paanikaga mõistlikku eelarvet ei koosta

Ivari Padar
, rahandusminister (SDE)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ivari Padar.
Ivari Padar. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Eesti eelarvepoliitilised otsused peavad tagama meile eurotsooni liikmesuse nii kiiresti kui võimalik ehk juba 2011. aastal. See on fakt, selline on poliitiline tahe ja sellest tuleb eelarvepoliitikat kujundades ja arutades lähtuda. Kõikide nende arutelude juures tuleb silmas pidada kaht asja: paanika on halb nõuandja ja eelarvepoliitikaga ehk avaliku rahaga ei saa lahendada Eesti majanduse kõiki probleeme.



Prohvetid ja valeprohvetid, kes üha süveneva enesekindlusega kuulutavad eelarvedefitsiidi miljardite uusi arve, on tekitanud tunde, nagu pärineks Eesti riigi eelarve halvast õudusfilmist ning justkui oleks eelarvepoliitika mingi rulett, kus igaüks ise võib mingi numbri peale panuse teha.



Ei tohi unustada, et majanduse prognoosimisel ja eelarvepoliitika kujundamisel on kindel metoodika. Selle metoodika olemus ei ole arvamine ja oletamine, selle aluseks on informatsiooni kogumine sellises ulatuses, mis lubab põhjendatult otsustada, kas senist poliitikat jätkata või muuta. Seega ei ole riigi eelarvepoliitika pelgalt bilanss, selle eesmärk on laiem. Eelarvepoliitika peab tasakaalustama majandusarengut ning tagama oluliste teenuste kättesaadavuse inimestele.



Tähtis on jälgida ka seda, mis Euroopas toimub. Euroopa Komisjoni sügisprognoosi järgi on enamiku Euroopa Liidu riikide valitsussektori eelarved järgmisel aastal defitsiidis. Iirimaal langeb eelarvepositsioon 2007. aasta 0,2-protsendiselt ülejäägilt –5,5-protsendilisse puudujääki sel aastal ning jõuab 2009. aastal prognoositavalt kuni 6,8-protsendilisse puudujääki. Iirimaa on küll kõige drastilisem näide, aga üle 3 protsendi puudujääki jõuavad tuleval aastal ka ilmselt Läti, Leedu, Prantsusmaa, Rumeenia, seal on juba Ungari ja Suurbritannia. Selliste defitsiitidega reageerivad Euroopa valitsused majandussurutisele.



Miks sellest rääkida? Sest juba praeguse eelarvega on Eesti Euroopa Liidus oma eelarvepoliitikat struktuurselt kõige enam kitsendanud liikmesriik, kui uskuda Euroopa Komisjoni! Ehk teisisõnu: meie senine eelarvepoliitika ja 2009. aasta eelarve on juba Euroopas kõige karmimalt ja kitsimalt reageerinud majanduse muutusele. See kontekst peab olema teada ka hädaldajatele.



Sügisel esitatud eelarve eelnõu ning sellele planeeritavad kärped ei ole ehk majanduse edendamise seisukohalt kõige õigem otsus, aga see on rahanduslikult hädavajalik samm. See lähtub meie liitumissoovist euroga ning arvestab praegust olukorda rahaturgudel. Eesti peab võimalikult palju omal jõul hakkama saama ning eelarvedefitsiidi võimalikult madala hoidma.



Kui keegi räägib suurema kärpe vajadustest, ei ole mõtet jätta juttu pooleli, vaid tuleb vaadata ka võimalike kärbete sisu. Kas meie küllaltki õhukest riiki on veelgi õhemaks võimalik koondada? Ehk peaks alustama sealt, kus eelarve järgmisel aastal kasvab, sest narr oleks ju koorida juba kord kooritut. Ühed suuremad eelarvekasvud järgmise aasta eelarve eelnõu põhjal on järgmised: kaitseministeerium 17,1%, haridus- ja teadusministeerium 10,6%, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium 9,6%.



Kas peaksime eelarvekärped tegema nendes valdkondades või kuskil mujal? Selle küsimuse peab esitama näiteks Taavi Veskimägile, sest tema saab sellele vastata erakondliku autoriteediga. Koalitsioonikaaslaste targutamine ei maksa midagi, kui ei järgne konkreetseid samme ega ettepanekuid.



Mul on hea meel, et minu eelkäijad rahandusministrid aktiivselt eelarve teemal sõna võtavad, aga pelgalt minu kritiseerimise asemel võiks olla ka enesekriitiline. Praegu pean ma rahandusministrina koondama ülepaisunud ministeeriumi struktuuri. Samuti tuleb lahendada probleeme, mis on tingitud riigieelarve mahu kasvatamisest majanduskasvu tempost veelgi kiiremini aastatel, kus majanduskasv oli 10%. Aastatel 2005–2006 oli lihtne teha ebamõistlikke samme ja lasta käest võimalus liituda eurotsooniga, sest kõike korvas järjest kasvav rahavoog. Nüüd on olukord hoopis teine, poliitilised vastuseisud teravamad ning maailmamajandus sügavas madalseisus.



Jätkusuutliku eelarvepoliitikaga saab praegune valitsus hakkama. Oluline on see, mis toimub majanduses. Peame valima, kas vaatame pealt, mis juhtuma hakkab või püüame seda ennetada. Tõsisemad probleemid finantsmaailmast on kandunud juba reaalmajandusse. Meie sotsiaalsüsteem peab valmis olema leevendama tõsist tööpuuduse kasvu, pakkuma töötutele kvaliteetset ümberõpet ning turvalisust.



Kriitilise tähtsusega on riiklikud meetmed ja toetusskeemid, mis aitaksid kaasa meie majanduse ekspordivõimekuse kasvule. Äärmiselt oluline on kõik meie haridussüsteemi puutuv, mis tagaks targa töö tegemise Eestis. Valitsuse õiged sammud nendes valdkondades osutuvad määravaks meie arengule. Paraku pole need valdkonnad rahandusministri vastutada, aga nendest rääkimata ei saa ka jätta, sest just need teemad on praegu valitsusele kõige suuremaks proovikiviks ning õnnestumine või ebaõnnestumine määrab meie lähiaastate tuleviku.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles