Risto Berendson: vandenõu müüb

Risto Berendson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Risto Berendson.
Risto Berendson. Foto: .

Elus on asjad tegelikult mitu korda lihtsamad, kui eemalt vaadates tundub. Nii ka ajakirjanduses, keda süüdistatakse tellimustööde täitmises, uurimisorganite tööriistaks olemises ja jumal teab veel milles. Mis ma keerutan. Minu arvates on sellised süüdistajad rumalad.



Mis mind aga üllatab, on see, kui suur osa minu headest kolleegidest seda jama, mida on isegi raske kommenteerida – kui klassikuid tsiteerida –, uskuma kipub. Olen viimased paar kuud pidanud taas kuulama nutulaule informatsiooni jagamisel kellegi eelistamisest ja muust säärasest. Tegelikult on see paraku lihtsaim viis tööandja ees oma ametialast saamatust või laiskust välja vabandada.



Ma olen kirjutanud ajalehelugusid 15 aastat ja mul pole kordagi tulnud pähe süüdistada oma ametialastes puudustes kedagi teist. Kui Eesti Ekspress avaldas aasta tagasi põnevaid artikleid Villu Reiljani maadevahetuse tagamaadest ja mõnikord sattusid ajalehte isegi uurimismaterjalid, siis olin minagi kade. Siiralt.



Ent Eesti infoväljal tihti sabassörkijateks osutuvate ajakirjanike esimene mure oli nende lugude puhul süüdistada kõiki teisi. Väideti, et materjale lekitavad kaitsepolitsei ja prokuratuur. Mina seda ei usu.



Pakun, et kogu skeemil on palju lihtsam selgitus – ajakirjanike head suhted vajalike inimestega või siis tõsine töö dokumendiregistris. Miks nii? Sest praktika näitab, et otseselt uurimisega tegelevatest inimestest on ajakirjanikutöös vähe abi. Seetõttu tuleb «konksud» mujale sisse seada.



Miks ma sellest kirjutan? Sest kui Postimees avaldas hiljuti eksklusiivsed, õhtupimeduses tehtud fotod riigireetmises kahtlustatava Herman Simmi kodu läbiotsimisest, siis oli konkurentide reaktsioon taas lapsikult rumal. Et kaitsepolitsei korraldas Postimehele efektse näidishukkamise.



Uskumatu, aga minu «vanad kõrvad» pidid seda jama kuulma isegi ühes kuulatavas keskpäevases raadiosaates, kus ajakirjandushaid selliste fotode ajalehte sattumise üle ironiseerisid stiilis, et «nad tegelikult teavad küll, kuidas sellised asjad lehte satuvad, kapost tuleb kõne ja fotograaf kihutab kohale».



Vana siga, aga ikka veel põrsa aru, tahaks seepeale kosta. Päris tõsiselt. Ma ei hakka rääkima nende fotode hankimise loo detailidest, kuid küsiks selle peale, et juhul kui me kapost kõne saime, miks see asutus siis Postimehe fotograafi sündmuskohale sattumise asjus sisejuurdluse algatas.



Vandenõuteooriad on mulle alati olnud vastikud. Paraku olen siin selgelt vähemusse hulka kuuluv. Alati on küllaga neid, kes väidavad muud. Tegelikult on ajakirjanduses ilmuvate põnevate materjalide taga sageli lihtsalt õnnelik juhus. Või siis töö. Aga töö tegigi ju ahvist inimese. Jõudu tööle!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles