1920ndateks oli elu juba üsna masinastatud. Televisiooni veel ei olnud, küll aga undasid autod, vaateaknail väändusid kujutised, kuulati raadiot ja hämmelduti endast tehtud fotost.
Korralikult vormistatud ja täiesti sürr sabotaaž
19. november 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1924 kirjutas Andre Breton oma esimese sürrealismi manifesti, milles absoluutse sürrealistliku teoks kuulutati hüppamine rahvahulka ja seal juhuslikes suundades tulistamine. Hirmus tegu, aga iseloomustab suurepäraselt seda absoluutset voli, millele teed anda taheti.
21. sajandi algul tuuakse Pariisist Pompidou keskusest Kumusse esinduslik valik sürrealistlike fotograafide töid. Esindatud on Man Ray, Brassai, Andre Kertesz, Dora Maar jt. Ajalehtedes kirjutatakse teatavast kõrgenenud usalduslikkusest, mille on pälvinud Kumu kui institutsioon, ja küsitakse, millal näeb Dali või Picasso ülevaatenäitusi, sest Warhol ja Man Ray ning kamp on meil juba kogemusena ette näidata.
Miks foto? Esiteks on fotokujutis nagu päris, teiseks saab teda ikka muuta, mida sürrealistid ka mõnuga tegid. Kollaaž, solarisatsioon, fotomontaaž jne. Fckn wit technique.
Ilus pühapäevane pärastlõuna Kumus. Näitus on olnud avatud mõni päev. 80-kroonise pileti lunastanud inimesi on omajagu. Piletiga saab vaadata teisigi Kumu ekspositsioone. Ma ei tea, kui palju seda võimalust kasutatakse, kuid mingi präänik peab hinda põhjendama.
Lahkudes kuulen juhuslikult pealt ühe inimese telefonikõnet, kus kurdetakse, et ei saanud näitust vaadata, sest raha polnud piisavalt kaasas – ei teadnud arvestada. Mulle praeguseni teadaolevalt on see tundmatu ka ainus, kel jäi tol korral näitusel käimata. Puulehed sahisevad, astun edasi, kohates tuttavaid, kes ka näitusele teel on. Vahetame viisakusi.
Üks näituse eesmärke on laiendada vaatepilti sürrealismi levialast. Lisaks traditsioonilisele Pariisi keskmele ka peegeldusi Tšehhist, Saksamaalt ja Inglismaalt (kuulus Paul Nash ja tema ekskursioon fotokunsti), lisaks traditsioonilisele kunstiõpikutekesksusele (Man Ray «Ingres’i viiul») peegeldusi kommertslikust moefoto sfäärist (saksa fotograaf Erwin Blumenfeld).
Ilusad pildid, võiksid igal ajal Vogue'i kaanel olla. Nukulik, kontrastne, sünteetiline ilu.
Nukud, teisikud, masinlik seksuaalsus. Heidame pilgu saksa dadaisti Hans Bellmeri töödele, kes vastupanuna fašistlikule režiimile loobus igasugusest ühiskonna ja tegelikkusega suhestumisest ja pühendus nukkude erineval moel seksuaalsele eksponeerimisele.
Tegutses keldris. Nukkude muteerunud poosid vastandusid perfektse keha kultusele, mis tol ajal natsiriigis valitses.
Või Roger Ubaci pilt «Rahvusvahelise sürrealistide näituse vaade Pariisis». Öine kaader, kelder või galerii, poolvalgustatud nägudega mannekeenid jõllamas kuhugi. Kunagi hiljem kirjutab briti kirjanik J. G. Ballard hulga samasuguste atmosfääridega raamatuid.
Näituse pealkiri võtab kokku sürrealismi tuuma. Vaja on šokeerida, muuta vaatepunkti, tuua päevavalgele salapärane, ehmatav, nokturnaalne, vedel.
Viibin ühes neist boksidest, vaatan tšehhi kunstniku Jindrich Styrsky fotomontaaže. Styrsky, saan hiljem teada, kirjutas ka uurimusi Arthur Rimbaud' ja markii de Sade'i loomingust, kes sürrealistidele ja ka punkaritele tähtsad eellased olid. Näeme unenäolisi maastikke, mille fookuspunktideks on peenised ja vagiinad. Näota iha- või osaobjektid.
Miski, mis tekitab kunstinäitusel äratundmist. Mitte mingid Picasso mustaks värvitud sõrmed Man Ray pildistatuna või Man Ray muusa Kiki de Montparnasse’i keha fotoläätsede abil peaaegu õhuvooluks pihustatuna.
Vabandage, et olukorda läbi irooniafiltri pihustan. Kõik võivad näitusel käia, eriti veel nii prestiižikal, ometi näib demokraatia n-ö kunsti pinnal naljakas ja kisub ennast vaatama. Näituski võib sel juhul tagaplaanile jääda.
«Nokturnid», «Iha», «Ilmumised», «Kehamaastikud», «Vormitud», «Kuriteopaigad», «Surm» jne – on näitus jagunenud alaosadeks.
Kõnnin ja vaatan korralikult vormistatud kunstiajalugu, omaaegset šokki, ja näen kõrvalt, et omal moel töötab see kõik siiani. Ja seda kõike tänu galerii valgetele seintele ja sümboolsele võimule, mis külastajatele, näpp suu ees, osutab: olge palun vaikselt.
Näitus
«Tegelikkuse sabotaaž. Sürrealism Euroopa fotokunstis 1922–1947»
11. jaanuarini 2009 Kumus