Ärimees Rein Kilk arvab, et Eesti juhid on vanaks jäänud ja tuleks saata jalust eest ära europarlamenti. 15. novembril Kuku raadio intervjuus nimetas ta otsesõnu peaminister Andrus Ansipit ja Tallinna linnapead Edgar Savisaart, kes tuleks kohe Brüsseli rongi peale panna.
Loomulikult ajendas teda selleks poolehoid rahandusminister Ivari Padarile. Ehk nagu ta ütles Kuku raadios: «Ma ütlen, Ivari, do it, ja ma annan oma hääle sulle!»
Enamik Eestit väisavaid inimesi peaks sellist lauset lausa hämmastavaks. Sageli kuuleb nende suust imestust, kui noor on Eesti juhtkond.
Kas Kilgil on õigus, kas tõesti on Eesti poliitika juhtkujud vanaks jäänud ning kätte on jõudnud aeg vahetada nad välja noorema põlvkonna vastu?
Tõepoolest, mõned isikud on Eesti poliitikas osalenud juba aastaid, näiteks Savisaar ja Mart Laar.
Aga võtkem ette valitsus. Välisminister Urmas Paet on 34-, rahvastikuminister Urve Palo 36-, sotsiaalminister Maret Maripuu samuti 34-, rahandusminister Ivari Padar 43-, praeguseks juba endine peaminister Juhan Parts 42-aastane ja nii edasi ja nii edasi.
Lisaks Ansipile on valitsuses veel ainult kaks liiget, nimelt Jüri Pihl ja Jaak Aaviksoo, kes on vanemad kui 50 aastat.
Kui võrrelda seda Suurbritanniaga, siis seal on enamik valitsusliikmeid ületanud 50. eluaasta piiri ja ainult kahe vähem tähtsa ministri vanus jääb alla 40 aasta. Ainuke «noor» tähtsama ametiposti esindaja Briti valitsuses on imelapsest välisminister David Miliband, kes on 43-aastane.
48-aastane Mart Laar on jõudnud juba olla kaks korda peaminister ning saavutanud riigimehena tuntuse ka maailmas. Ometi on ta vaid aasta vanem kui peatselt ametisse astuv Barack Obama, kes on teatavasti noorim isik, keda on 230 aasta vältel valitud Ühendriikide presidendiks.
Igale mitte-eestlasest vaatlejale on selge, et Eesti poliitikud ei ole üldse mitte vanad, vaid lausa hämmastavalt noored.
Mis puutub Ansipisse ja Savisaarde, siis kui aus olla, ei ole nad vanad ühti. 58-aastane Savisaar on sisuliselt Briti peaministri eakaaslane. Ta on olnud peaminister, minister, parlamendi aseesimees ja linnapea. 52-aastane Ansip on tegelikult poliitiku kohta väga noor. Kindlasti on ta oma parimas eas.
Ta kuulub samasse põlvkonda Obamaga, kuid ilmselt on tal täitevvõimu alal palju suuremad kogemused: ta on olnud linnapea ja minister.
Noorus ei pruugi tulla kasuks, see võib olla ka halb. Noored juhid võivad juhinduda kirgedest, tujudest ja auahnusest. Nad võivad olla hiilgavad, kuid mõnikord võib otsustusvõime neid alt vedada. Noored juhid lähtuvad poliitikas liiga sageli veendumustest. Nende silme ees terendab mingi projekt, millesse nad usuvad ja mille teostumise poole nad püüdlevad, isegi kui see toob kaasa kaose.
Nero, Caligula ja Commodus olid Rooma riigi kõige hullemad ja kõige kurikuulsamad keisrid. Neil kõigil oli midagi ühist: pahed, kapriisid... ja noorus. Rooma riik toimis kõige paremini siis, kui keiser valis oma pärijaks ja järglaseks mõne tunnustatud vanema riigimehe ja väejuhi, mitte aga ei andnud tiitlit edasi oma noorele pojale.
Näiteid selle kohta, kuidas noored asjad vussi keeravad, on külluses. Terve keskaeg oli ebastabiilne ja julm noorte parunite auahnuse tõttu, kes tõusid oma positsioonile ainuüksi seepärast, et nad pärisid selle isalt.
Meile lähemal ajal olid natside juhid 30. või 40. eluaastates. Pärast sõda pidi Saksamaa pöörduma järsult vanema põlvkonna poole, sest noored juhid, näiteks Albert Speer, olid end diskrediteerinud koostöös natsidega. Konrad Adenauer oli kantsleriks saades 72-aastane. Tema eelnev karjäär oli suhteliselt silmapaistmatu. Nüüd peavad sakslased teda oma üheks paremaks riigimeheks läbi ajaloo.
Mõistagi oli 1990. aastate algul igati mõttekas, et Eestit juhiksid noored inimesed. Riik vajas toona energilisi ja dünaamilisi poliitikuid, kes tegutseksid veendumuste ajel. Noor vabariik vajas samuti tehniliste oskustega inimesi, kes vähemalt mingil määral teaksid, kuidas toimib kapitalism ning oskaksid kõnelda inglise keelt.
Noorte seadmine juhtpositsioonidele oleks võinud lõppeda katastroofiga, aga tänu Eesti riigi ülesehitusele seda ei juhtunud. Noorte juhi, nõuandja ja teenäitajana tegutses vanem riigimees, nimelt president.
Kuid seegi on hakanud muutuma. Ka presidendid on nüüd nooremad. 54-aastane Ilves on veel suhteliselt noor mees. USA presidendivalimised kaotanud John McCain on 72-aastane, niisiis põlvkonna jagu vanem, Obama asepresidendiks valitud Joe Biden on aga 66-aastane.
Biden sai asepresidendiks seepärast, et tal on väga suured kogemused tööst senatis ning ulatuslikud teadmised välispoliitikast. Kuid ta ei ole varem kuulunud valitsusse.
Võrreldes ülejäänud maailmaga läheb Eestil niisiis üsna hästi. Siin on noored juhid, kel jagub ka valitsemiskogemusi. Siin on paigas kontrollimehhanismid, mis tagavad, et noored tulipead ei satuks liigselt hoogu.
Süsteem ei ole loomulikult ideaalne. Piisab, kui meenutada endist justiitsministrit Ken-Marti Vaherit.
Aga kui Kilgile ei meeldi teatavad poliitikud ja ta soovib neist lahti saada, peaks ta mõtlema välja midagi paremat kui nende nimetamine vanaks.
Pärast saabunud kriitikarahet püüan võimalikult lühidalt vastata. Möödunudnädalase kolumni («Väike valge riik ja must president», PM, 11.11) teemaks ei olnud rassism, vaid Eesti mustanahaliste ja otsuselangetajate dialoogi võimalikkus. Aga kui rassism juba jutuks tuli, räägime siis ka sellest.
Ma soovitan kõigile, kes arvavad, et ma olen rassist, lugeda kõigepealt läbi Obama esimese raamatu, autobiograafia «Dreams from my father», ja siis korralikult järele mõelda. Obama on valitud Ühendriikide presidendiks, ja kui mina olen rassist, siis on seda ka tema.
Aga kõigile, kes väitsid, et Eestis ei ole probleeme rassismiga, soovitan lugeda mõningaid kommentaare minu kolumnile ja uurida selliseid veebilehti nagu näiteks http://www.obs.ee/~allan/Nalja/lisa/NEEGER.html.