Hakkasin mõtlema, millest see tuleb, sest küsimus pole ainult ühes saates. Eesti poliitika nuhtlus on olnud vähemalt viimased kümme aastat dialoogivõimetus. Riigikogu, mille üldnimi parlament viitab juba etümoloogias kõnelemisele, on sageli ekshibitsionistlike monoloogide kogum. Küsimuste esitamine ja vastamine infotunnis meenutab teatrirepliike.
Aga see on jäämäe veepealne osa.
Kui eestlased ei saa hakkama dialoogiga isekeskis, kuidas võime loota siis dialoogile koduvenelaste või teiste siinsete rahvusvähemustega. Juba kümme aastat tagasi Tallinnas korraldatud vähemusrahvuste ja integratsiooniprotsesside rahvusvahelisel konverentsil rõhutasin, et dialoog ei tähenda ainult infovahetust ja dialoogiks ei piisa ühisest inforuumist, mida nüüd püütakse erinevate projektidega (viimati PBK-lt ostetud eetriajaga) lappida. Dialoog eeldab kõigepealt subjektsust, teises inimeses tema minapildi tunnustamist, temas isiksuse nägemist, teise inimese, kogukonna, rahvusrühma huvide ja õiguste tunnustamist. Eesti valitsemispraktika on viinud aga selleni, et mitte ainult venelasi, vaid ka eestlasi endidki käsitletakse objektina, turumajanduse äärmuste katsepolügoonina.
Selle tulemusena ei saa me rääkida eesti ühiskonnast kui sidusast kooslusest. Iga põlvkond elab omaette maailmas, ühiskonna eri kihid on kapseldunud igaüks oma ringi. Ühiskonnal puudub ühine kood, keel, mis oleks arusaadav ja vastuvõetav kõigile selle liikmeile. Eestlased peavad end leidma mitte niivõrd rahvuse kui just ühiskonnana. Kuni pole otsitud vastust küsimusele, missugused on eesti ühiskonna normaalsed toimimistingimused, seni sõltutakse poliitilistest tõmbetuultest.
Dialogism pole ainult demokraatia alusprintsiip. See on kultuuri küsimus. Tõeline dialoog ühiskonnas käivitub mitte niivõrd piiride seadmisega, kuivõrd seoste otsimise ja alternatiivide käsitlemisega. Kui me seda võimet ei omanda, siis hääbumegi dialoogivõimetuses.
