Niikaua kui ma pühapäeval 70-aastaseks saavat Jaan Ruusi mäletan, on tema lahutamatuks saatjaks suus tolknev pooleldi äratossatud, pooleldi äramälutud koni. Minu teada on Jaanil hammaste vahel isegi spetsiaalne avaus, kuhu ta selle koni installeerib. Hoolimata sonimütsist ja kõverast konist, ei meenuta ta muus osas millegagi «Oota sa!» kraadehunti, vaid pigem snooblikku margitundjat või mõnd Oxfordi emeriitprofessorit.
Esimest korda oli mul au Jaani ja tema kurikuulsa koniga tutvuda Eesti Ekspressi toimetuses – oma 15 aastat tagasi. Jaan kutsus mind, algajat filmikriitikut, enda juurde. Oma soolot alustas ta iseloomuliku autoriteediga: «Noormees, oodake, tulge siia, kuulake nüüd…» Jutu sisu täpselt ei meenu, küll mäletan end ainiti jõllitamas Jaani habemest turritavat mätsutatud suitsu. Kogu jutu vältel ei tõmba ta ühtki mahvi sisse ega puhu ka välja. Koni lihtsalt suitseb hammaste vahel. Ja tuhatoru selle otsas kasvab ähvardavalt.
Tajun, et peatselt saabub fataalne hetk, mil sigaretituhk peab gravitatsiooni tulemusel otsast pudenema. Aga millise trajektooriga ja kuhu? Igaks juhuks nihkun ettevaatlikult eemale. Jaan võtab mul kraeservast kinni ja astub järele. Kuni ühel hetkel, jutu kulminatsiooniks, teeb ta ekspressiivse retoorilise žesti, puhub pahinal õhu välja ja kogu tuhk lendab mulle pähe. Jaan ise ei tee seda märkamagi ja ma ei riski seda ka enne ära pühkida, kui vestlus pole lõppenud.
Niisiis võib öelda, et Jaani-suguse šarmantse erudiidi ja untsi hõbeda valdaja nimel olen ma rõõmuga valmis endale laskma tuhka pähe raputada. Palju õnne, Jaan Ruus, eesti filmikriitika vabadusesammas!