Tallinnast Tartusse jõudnud bussi juht avas lõbusalt vilistades pagasiruumi luugi ja lõi selle kohe hirmunult kinni, sest kottide-kohvrite vahel vingerdas priske madu, kel oli ilmselt pimedas kotis passimisest villand saanud.
Mister Hund ei pääsenudki bussiga sõitma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõitjad kargasid kähku eemale. Siis astus bussist välja nooruk ja pahandas: «Mis te siin passite, see on minu koduloom!»
Võttiski oma lemmiklooma õrnalt kaenlasse ja suunas kotti tagasi. Alles siis said teised reisijad tardumusest üle.
Bussireiside OÜ paljukogenud tegevdirektorile Ruth Suvile meenub üks tõestisündinud lugu teise järel. Neid on ta kuulnud nii bussijuhtide kui piletimüüjate suust, osa hakkab juba rahvaluuleks muutuma.
Reisihimuline kilpkonn
Firma tegeleb tellimusvedudega, aga on tuntust pälvinud ka piletimüügiga – nii pea kõigis suuremates bussijaamades kui interneti teel.
Keegi proua sõitis koos oma kilpkonnaga Narvast Tallinna. Bussijaamast koju jõudes avastas ta, et lemmik oli kandekotist jalga lasknud. Helistas bussijaama, kust teatati, et sama buss sõitis juba uuele liinile – Haapsallu. Kui buss mõne tunni pärast tagasi tuli, käisid abivalmid kassanoorikud kilpkonna otsimas. Ei leidnud. Buss väljus uuele liinile, seekord Pärnu.
«Tants kestis päev läbi. Buss käis Pärnus ära ja lõpuks leiti loom kõige tagumise rea alumisest nurgast istme alt. Perenaisel oli väga hea meel. Õnn, et kilpkonn kuskil uksest välja ei koperdanud,» jutustab Suvi.
Kaugliini bussis võib sõitja tasuta kaasa vedada puuris või kastis või muul viisil väikeloomi ja linde, tagades, et need teisi inimesi ei häiri. Nii et kilpkonn jänest ei sõitnud. Küll aga tegi seda rott, kes oli roninud Venemaal salaja bussi pagasiruumi. Niipea kui Tallinnas luugid avati, tegi rott vehkat.
«Kodurotte ja hamstreid sõidab pidevalt. Tegelikult peaks rott puuris olema, aga mõni armastab lemmiklooma nii väga, et laseb tal oma õlal turnida. Kuid eesti inimene ei soovi sedagi, et teine sõitja ta kõrval istub. Rääkimata sellest, et seal rott on,» manitseb bussifirma direktor loomapidajaid teistega arvestama.
Ta mäletab, et kui Tallinna turul veel põrsaid ja tibusid müüdi, siis veeti neid sageli ka bussis, enamasti küll pagasiruumis. «Nojah, seapõrsas ju haiseb ja see ei pea kõigile meeldima. Aga nagu politsei ütleb: niisugust seadust ei ole, et inimene või loom ei tohi haiseda,» naljatab Suvi.
Põrsa asemel minisiga
Tema sõnul on pärispõrsad välja vahetanud moodi läinud minisead. Kõige sagedamini veetakse siiski koeri ja kasse. Folklooriks muutunud lugu räägib, et keegi ostis Saksamaale sõiduks pileti endale ja mister Hundile. Kui aga buss ette tuli, selgus, et mr Hund on suur hundikoer. Paraku nii lihtsalt rahvusvahelisele liinile ei lubatud.
«Suurele koerale peab bussipileti ostma, aga kui suur on suur, see on määratlemata. Tuleb inimene piletit ostma ja ütleb: mul on kutsikas. Aga kutsikas vaatab kassaluugist sisse,» leiab Suvi seaduselünga.
Suur koer võib ka sülekoer olla, sest õpetatud hundikoer oskab peremehe süles istuda, aga iseasi, kui hea tal seal on ja kuidas teised sõitjad seda taluvad.
Suvi räägib, et lisaks lemmikloomadele veavad inimesed bussis ka mööblit, külmkappe, jalgrattaid, lapsevankreid, suuski ja muud kraami.
«Kõige rohkem juhtubki naljakaid lugusid kahejalgsete inimeseloomadega. Sõitjad on muutunud hajameelseks ja satuvad seiklustesse. Õnneks on need enamasti hea lõpuga lood,» sõnab firmajuht.
Juhtumid elust
• Bussijaama helistatakse: «Palun otsige mu laps üles. Sinise jopega. Ta peaks teil seal olema.» Kassapidaja läheb vaatama ja ei leia. «Kuidas ei leia? Kas teil siis ei olegi lapseotsimisteenust?»
• Küsimus: «Tartu bussijaamast sõitis praegu välja punane buss ja keeras vasakule. Palun öelge, kuhu see buss sõidab!»
• Üks noor naisterahvas ostis kolm korda uue pileti ja jäi ikka bussist maha, sest unustas ennast bussijaama baari. Lõpuks soovitasid kassiirid, et ostku pilet otse bussijuhi käest, kui see teda üldse bussi lubab.
• Matkagrupp tahtis Pärnu bussile panna 28 jalgratast. Jalgrattaid salongis vedada ei tohi, korraga pagasisse pakitult need aga ei mahu. Firma esindaja pakkus, et paneme mitme bussi peale. Ratturid polnud nõus ja tembeldasid firmajuhi spordivaenulikuks elemendiks.
• Üks proua oli ostnud Tartusse pileti, aga tõi selle tagasi. Nii teistki korda. «Arst käskis mul sõita kahekordse bussi teisel korrusel, aga kahekordset bussi pole ette tulnud,» selgitas ta.