Palgakasvu külmutamine ei ole põhiseaduse väänamine, kirjutab endine riigikogu liige, semiootikaprofessor Mihhail Lotman (IRL), eriti olukorras, kus paljud ei saa väärilist töötasu.
Mihhail Lotman: päästeametile tänu ja kurbusega
/nginx/o/2017/07/21/6912773t1hc906.jpg)
26. november 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üleeile sattusin liiklusõnnetusse. Tuul viis bussi rahvusvahelise värsikonverentsi osalejatega Tartu-Tallinna maanteel teelt välja ja viskas kummuli. Kergemaid vigastusi oli mitu, üks inimene jäi haiglaravile. Sellistes situatsioonides on alati õpetlik ja huvitav jälgida inimeste käitumist: kes hüppas päästma väikelast, kes püüdis aidata kannatanuid, kes koormas teisi oma muredega.
Kuid kirjutama pani mind hoopis tänutunne. Olen sügavalt tänulik Tartu päästeteenistusele ja selle töötajaile – meedikutele, tuletõrjujatele, politseinikele – kiire ja kompetentse tegevuse eest, millele lisandus inimlik ning soe suhtumine. Nende tööd ei hinnanud mitte üksnes mina, vaid ka minu välismaalastest külalised. Mul oli hea ja uhke tunne. Just sellist Eestit me tahtsimegi, nagu ütles Eesti peaminister ühe täiesti teise juhtumi puhul.
Paraku üks asi kripeldab. Tean Eesti päästetöötajate palku, samuti päästeteenistuse finantseerimis- ja komplekteerimisraskusi. Minu õiglustunnet riivab teadmine, et inimesed, kes on pühendunud teiste inimeste päästmisele, on ise majanduslikult abitud.
Mu meel läks veel kurvemaks, kui samal õhtul lugesin presidendi otsusest jätta välja kuulutamata seadus, mis külmutaks riigikogulaste palgatõusu. Ettekääne – viide põhiseadusele – on minu meelest naeruväärne, kui mitte mõnitav. Põhiseadusega sätestatud normi mõte on täiesti selge: parlamendi koosseis ei tohi suurendada iseenda hüvesid ja privileege.
Palgakasvu külmutamine ei ole kindlasti seaduse rikkumine ega põhiseaduse väänamine. Eesti põhiseadus on rajatud aatelistele alustele ja selle eesmärk ei ole ülbitseva ahnuse kaitse. Presidendile peaks olema lähedane prantsuse valgustajast poliitilise filosoofi Charles de Montesquieu mõtted. Soovitaksin tal meelde tuletada Montesquieu põhiteost «Seaduste vaim» ja oma edaspidises tegevuses (mis, loodan, on viljakas ja lähtub Eesti rahva huvidest ja õiglustundest) rohkem juhinduda seaduste (ja ennekõike põhiseaduse) vaimust, aga mitte ortograafiast.
Mis puudutab aga meie seadusandjaid endid, siis soovitaksin neile sõltumata vastu võetud või vastu võtmata normatiivaktidest lihtsalt mitte kasutada oma kuluhüvitisi. Olen seda teinud, uskuge mind, tunne on väga hea – see ei ole kaotaja, vaid võitja oma.