Külmaks jätvad leiged igamaised inimsuhted

Riho Kütsar ja Merle Jääger etenduses «Vaene loom vihma käes». Foto: Alan Proosa

Ei saa salata, et huvi Vanemuise uuslavastuse «Vaene loom vihma käes» vastu tekitas eelkõige Eestis debüüti tegev noor lavastaja Liisa Smith, kel lavastajaharidus Inglismaalt.

Seda viimast fakti silmas pidades huvitusingi just uue lavastaja käekirjast, lootes ilmselt üllatumist, samas teadmata midagi iiri näitekirjaniku Billy Roche paarkümmend aastat tagasi kirjutatud näidendist.

Juba esimese vaatuse ajal kerkis esile küsimus näidendi valiku õnnestumisest ehk miks peaks Iiri väikelinna elu kohalikku vaatajat puudutama? Kuigi suhted inimeste vahel on universaalsed ja keegi suudab kindlasti end samastada sealsete tegelaste ehk jääjate, minejate ja tulijatega, on reljeefse kompositsioonita näidendit mõnevõrra hõre kuulata-vaadata.

Pole filosoofilist sõnumit

Kummalisel kombel mõjuski lavastus võõrapärasena, kuigi räägiti seal lihtsatest igapäevaasjadest. Võib-olla sellepärast, et «viks ja viisakas ning lavastajapretensioonita» lavastus oli rõhutatult näidendi (teksti) kammitsais. Sellest polegi midagi, kui siin ei oleks tegemist mõnevõrra paradoksaalse olukorraga.

Lavastaja on ajakirjanduses öelnud, et kui ta näiteks Jaan Tätte «Meeletut» tahaks Inglismaal lavastada, tuleks seda muuta, kuna seal «ei ole selliseid tüüpe, kes istuvad külapoe ees ja ajavad oma lora. Meil ja Iirimaal on kogunemispunktiks jalgpalliväljak või kõrts» (Eesti Ekspress, 20. nov).

Millise emotsionaalse laksu ja äratundmise peaks saavutama, kui vaadata «Vaeses loomas...» 70ndate aastate Iirimaa väikelinna kihlveokontoris toimuvat tumedates toonides seebiooperit, kus jahutakse hurlingu (teatud sportmäng) ja endiste aegade üle, kus tegelikult mitte midagi ei sisuliselt ega ka lavavormiliselt toimu.

Erinevalt Tätte «Meeletust» puudub Roche näidendis üldfilosoofiline sõnum, mille olemasolul oleks tõesti ükskõik, kas näidendi tegevus toimub Iirimaal või Egiptuses. Aga pole hullu, lihtsalt on pisut kahju, kui osutub tõeks, et lavastaja valib näidendeid nende päritolumaade järgi (nagu ta on ajakirjanduses lasknud välja paista).

Loiud tegelased ja näitlejad

Siiski-siiski, Liisa Smithi teadlikkus ja eesmärgipärasus oma tegudes ilmnes etenduse lõppedes ja see oli ka mõnevõrra üllatuslik.

Tähtsaim sündmus, mis peaks ka mingeid konfliktialgeid käima lükkama, on endise kaagi (Hannes Kaljujärv) naasmine linnakesse. Näeme, kuidas tema kaasaegne (Riho Kütsar) üritab küll kogu jõuga seda fakti tähtsaks mängida, aga kuna nii teised näitlejad kui tegelased seda oluliseks ei pea või ei oska pidada, siis sinnapaika see ka jääb.

Loidus tegelastes ja näitlejate kummaline suhtumine oma karakteritesse tõigi lõpuks vaatajatesse tunde, mida lavastaja oli (loodetavasti) lootnud – tuim pinin, mille saatel mõtled, mida oma eluga tegema peaks, aga selle mõtte ajal tead, et sa seda kunagi ei tee. Või siiski...

Lõpuks hakkas lavastust toetavalt tööle ka tundmus, nagu oleks näitlejatel valus mängida.
Paistis välja, et tööoskus ja tahe on lavastajal olemas. Korrastades valdavalt ühepoolset ja laialt levinud kiindumust komplekti «teater-Tätte-iiri» (suur üldistus!) vastu (mitte et sellel komplektil midagi viga oleks), tekib lavastajal ilmselt ruum ja aeg märksa radikaalsemate ja teatrilugu puudutavamate tegude tarbeks.

UUSLAVASTUS
Billy Roche «Vaene loom vihma käes»
Lavastaja Liisa Smith (London)
Kunstnik Jaanus Laagriküll
Osades: Ragne Pekarev, Merle Jääger, Hannes Kaljujärv, Jüri Lumiste, Riho Kütsar, Martin Kõiv
Esietendus 15. novembril Tartu Sadamateatris