Ahto Lobjakas: poliitika lõpp

Ahto Lobjakas. Foto: .

Ajalugu ei pruugi veel olla lõppenud, aga Eestis on saabunud poliitika lõpp, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Klassikalise riigiteadusliku definitsiooni järgi on poliitika protsess, mille raames n-ö paljas võim (naked power) taotleb avalikku autoriteeti, otsib avalikkuse toetust, ehk lühidalt: püüab hankida endale legitiimsust.

Poliitilist protsessi selle mõiste sügavamas tähenduses (mugandatult Roger Scrutoni teosest «A Dictionary of Political Thought», eesti keeli «Poliitilise mõtte sõnaraamat») on praeguses Eestis peaaegu võimatu täheldada. Võimu poliitiline vastutus on hajunud sellisel määral, et volitatusest on järele jäänud vaid voli.

Näiteid puistab Eesti poliitiline elu – nimetagem teda inertsist veel selleks – kui varrukast. Riigikogu palgad, Euroopa Parlamendi suletud valimisnimekirjad, rahvasaadikute kuluhüvitised ja kõrvalteenistus riigiosalusega ettevõtete nõukogudes, kaitseministeeriumi personaaltoetused, rääkimata rikkamates kohalikes omavalitsustes toimuvast, kui piirduda siinkohal vaid isikliku rikastumise žanriga ja osutada üksnes enam-vähem aktuaalsele.

Võimul tundub puuduvat elementaarne respekt rahva ees. Vähemalt ei tee võim midagi sellise mulje hajutamiseks.

Vastupidi, võim lubab endale avaliku õiglustunde otsest provotseerimist, lähtudes kõigi märkide järgi eeldusest, et avalikkusel pole võimalust võimu suhtes sanktsioone rakendada. Eeldused, millest see eeldus omakorda lähtub – näiteks, et rahvas on loll vms –, pole selged ega praegu ka olulised.

Võtkem riigikogu palgad, teema, mille anatoomiat on praegu väga lihtne visandada. Maailmas möllab majanduskriis, millesarnast pole nähtud ligi 80 aastat. Arenenud maailma demokraatiate juhtidel on avalikkuse ees, poliitilise protsessi tallermaal, prioriteediks sisendada tavakodanikule, et tema heaolu säilitamiseks tehakse kõik, mis võimalik.

See on poliitiku jaoks tingrefleks. Mündi teine pool on otsesed ja kaudsed rahasüstid majandusse, mille peamine eesmärk on võimestada tarbijat tarbimist jätkama, ilma milleta majandus jalule ei saa.

Eestis on see loogika oma toimimise lõpetanud. Poliitiliselt ratsionaalne mõte demonstreerida võimu solidaarsust inimesega tänavalt võimu juures olijate palkade külmutamise teel (reaalset raha riigil solidaarsuseks nagunii pole) on langenud segase motivatsiooniga tähenärimise ohvriks.

Seadus on seadus ja põhiseadus on põhiseadus, aga iga õigusakti peamiseks väärtuseks on tema nn vaim. Igas ühiskonnas on hetki, mil seadustiku teatud osad või tõlgendused osutuvad moraalselt lootusetult vananenuks (Suurbritannias näiteks tuli ühel hetkel loobuda ilmaennustajate kui nõidade põletamisest).

Selliste sätete rakendamisest loobumine märgib terve mõistuse toimimist, mitte voluntaristliku pretsedendi loomist või poliitilise populismi triumfi.

Põhimõte, et riigikogu liikme sissetulekut tohib muuta ainult riigikogu järgmise koosseisu jaoks, lähtub ilmselgelt soovist vältida huvide konflikti. Oma sissetuleku kärpimine rahvasaadiku poolt ei saa endast mingis tõlgenduses kujutada huvide konflikti.

Riigikogu liikmete palgakülmutus oleks mõistlik samm, millest oleks kaugemas plaanis kasu kõigile, nii poliitikuile kui rahvale. Ta tõstaks veidigi poliitikute autoriteeti keerulisel ajal ning annaks rahvale stiimuli püüda süsteemi usaldada. Mõlemad oleksid riigi funktsioneerimise seisukohalt tervitatavad arengud.

Põhiseaduslik tähenärimine ja jutt, et riigikogu liikmed ei elaks külmutatud palgast ära (kuidas elab ära tavakodanik?) või et palgata töötamine ähvardaks riigipöördega (ka 4000 eurot kuus ei ole pahatahtlikule välisvõimule raske üle trumbata), kuuluvad absurditeatri valdkonda ja teevad halva olukorra veel halvemaks.

Presidendi ja valitsusliikmete otsus külmutada enda palgad, kuigi tervitatav, on praeguse konteksti akuutsust arvestades liiga vähe ja liiga hilja. Selle ettevõtmise ühiskondlik-terapeutiline väärtus on nüüdseks null ja tahteavalduse siirus enam kui küsitav.

Võimu poliitiliste instinktide niivõrd järsk nüristumine ennustab halba. Esiteks tsementeerib see poliitikute seas niigi massiivsed proportsioonid omandanud kalduvust käsitleda avalikku teenistust peaasjalikult teenimisvõimalusena. Mündi teine pool on riigivõimu legitiimsuse erosioon rahva seas, mis vältimatult uuristab riikluse alustalasid. 

Eesti julgeolekuolukorda arvestades tekitab aga kõige enam muret võimu visioonipuudus, poliitilise kujutlusvõime kollaps, millest riigikogu palgafarss on vaid üks näide. Sissekasvanud, omakasupüüdlik ja kodanikukohusest võõrdunud eliit on Eestile varemgi saatuslikuks saanud.

Siirdeühiskonna uurijale võiks olla õpetlik kiirus, millega Eestis on end tõestanud lord Actoni tähelepanek: «Võim kipub [inimest] rikkuma ja absoluutne võim rikub [inimese] absoluutselt. Suured mehed on peaaegu alati halvad mehed.»

Actoni fatalism jätab võimu juures olijaile muidugi alati võimaluse apelleerida altruismile: keegi peab sedagi tööd tegema.