Läinud kuul ilmus Postimehes intervjuu ühendriikide viljakaima arvamusliidri Noam Chomskyga. Nüüd toimus Von Krahli Akadeemias loengusari «Kas on elu pärast kapitalismi?», kus videokonverentsil said eesti inimesed ise küsida mõtlejalt maailma tuleviku kohta. Siin on valik küsimustest-vastustest.
Maailma probleemid
Millised on peamised probleemid, millega maailm peaks hakkama kiiremas korras tegelema?
On eelkõige kaks probleemi, mis võivad viia hävinguni. Üks neist on tuumasõda. See on pidevalt ähvardav oht ja on tõeline ime, et tuumasõda pole olnud, sest oleme olnud palju kordi sellele väga lähedal. Ja oht kasvab pidevalt. Erinevalt paljudest teistest probleemidest teame, kuidas seda lahendada. Nimelt tuleb kinni pidada massihävitusrelvade tõkestamise lepingust ning tuumarelvadest vabaneda. Väga mõjuvõimsad hääled – endised USA riigisekretärid Henry Kissinger, George P. Shultz, kaitsesekretär Robert McNamara jt – on rõhutanud, et kui me ei elimineeri tuumarelvi, nagu seadus nõuab, siis ei pruugi meil olla tulevikku, millest rääkida.
Teine on ökoloogiline katastroof. Ameerika konservatiivide arvamuse kohaselt ei ole läheneva hiiglasliku kriisi suhtes vaja midagi ette võtta. Kuid iga hetk võime ületada piiri, kust alates ei saa enam palju teha. Wall Street Journali toimetajate arust on nende sõprade lühiajaline kasum olulisem kui see, et nende lastelastel on eluks kõlblik maailm. Nende vabandused on muidugi teistsugused. Midagi tuleb ette võtta nüüd, sest mida kauem me ootame, seda hullem on meie lastelaste tulevik.
Maailmas elab 6,5 miljardit inimest ja see arv kasvab pidevalt. Mida saab selles osas ette võtta?
Kontroll populatsiooni suurenemise üle on väga tõsine probleem, sest ressursid on piiratud. On kaks viisi, kuidas rahvaarvu kontrolli all hoida. Hiina meetod – totalitaarses riigis on võimalik rahvale jõuga peale suruda ühe lapse reegel. Üsna brutaalne, kuid töötab.
Teine, humaanne ja palju efektiivsem meetod, on naiste haridustaseme tõstmine. On märgatav korrelatsioon naiste hariduse kasvu ja rahvaarvu vähenemise vahel. Kõige ilmekam näide on Kerala, vaene piirkond Põhja-Indias, mille vasakpoolne valitsus on ellu viinud palju sotsiaalseid reforme, tagades sealhulgas naistele juurdepääsu haridusele, ning sündimus on märkimisväärselt langenud. Selle põhjused on üsna ilmsed, kuid see toimib – kui naistel on rohkem õigusi, võimalusi ja haridust, siis rahvastiku juurdekasv peatub ning kohati (Jaapanis, mõnedes Euroopa piirkondades) isegi väheneb.
USA uus president
Milliseid muutusi toob kaasa uus USA president Barack Obama?
Kahtlemata on tegu ajaloolise sündmusega. Sel aastal kandideerisid demokraatide eelvalimistel mustanahaline ja naine ning presidendivalimised võitis mustanahaline. 40 aastat tagasi oleks see olnud täiesti kujuteldamatu. Seega on inimeste maailmataju radikaalselt muutunud ja see ongi oluline, ükskõik, mida arvata konkreetsete kandidaatide kohta. Selle muutuse aluseks on 1960ndate (noorte)liikumised, feministlik liikumine 1970ndatel ning hilisemad arengud, mis on aidanud suuresti kaasa USA tsiviliseerimisele.
Valimisküsitluste järgi hääletasid Obama poolt nooremad inimesed, kes on näinud poliitilist aktiivsust ja selle tulemusi. Obama valimisloosung lubas muutust. Kui 80 protsenti USA elanikest usub, et riik liigub vales suunas, siis lubavad kõik kandidaadid muutusi, kuid me ei tea, mida see tähendab, see on meelega jäetud väga ähmaseks. Milliseks muutused kujunevad, sõltub sellest, mida rahvas otsustab. Kui rahvas on passiivne, ei tule mingeid suuri muutusi, kui rahvas on aktiivne ja osalev, võime sarnaselt 1930ndate ja 1960ndate poliitilise aktiivsuse perioodidega oodata suuri muutusi.
Mis saab edasi? Positiivse muutuse saavutamine on alati sõltunud sellest, kas suudetakse kaasata aktiivne ja organiseeritud kodanikkond. Kui mitte, siis suruvad valitsevad klassid meid tardumusse. Viimased 30 aastat on Ameerika majanduse jaoks olnud kõige hullem aeg, valdava osa elanikkonna jaoks on reaalsed palgad ja tulud vähenenud, töötundide arv suurenenud, loodud rikkus on jõudnud aga väga väheste taskusse. Sama kehtib kogu maailma kohta. Kõik sõltub sellest, mida inimesed ette võtavad. Ma arvan, et on põhjust loota, kuid ei tohiks luua illusioone. Meil on vabadus, palju privileege, rohkem kui kunagi varem inimajaloos. Aga need ei ole kingitused ülaltpoolt. Need on välja võideldud. Niisiis on see meie kätes.
Majanduskriis
Kas vabaturumajandusele on alternatiivi?
Kõigepealt tuleks purustada mõned illusioonid. Maailmas on väga vähe vabaturumajandusi, enamik innovatsioonist, arengust ja kasvust tuleb tegelikult riiklikust sektorist. Arenenud majandused toetuvad dünaamilisele riiklikule sektorile, see on segu liberaalsusest ja protektsionismist. Nii et vabad on turud väga piiratud tähenduses ning ka see tekitab probleeme. Vabal turul tuleb püüelda maksimaalset isiklikku kasu, igal korporatsioonil on seaduslik kohustus oma huvide eest seista, hoolimata selle võimalikust õõnestavast mõjust ühiskonnale ja inimestele. Kuid minu meelest on sellest võimalik üle saada, kohaldada regulatsioone, sekkumist. Korporatsioone võib demokratiseerida, neid võivad üle võtta töölised ja ühiskondlikud grupid. Pole ju mingit seadust, et institutsioonid peavadki olema totalitaarsed, korporatsioonid on samasugused organisatsioonid nagu kõik teised ning nende toimimise aluseid võib ühiste pingutuste abil muuta.
Mida tuleks teha, et olukorda majanduses parandada?
Ma usun, et peaksime kõigepealt võtma tagasi kontrolli kapitali üle. Need, kes kontrollivad kapitali, ei tohiks olla rahva tahtest sõltumatud ega kasutada ja liigutada kapitali oma suva järgi. Peab olema palju rangem regulatsioonimehhanism ja ma usun, et seda tehakse, sest see on majanduse enese huvides.
Demokraatlikumas ühiskonnas ühendataks näiteks panga väljaostmine suurema kontrolliga panga tegevuse üle, vähema demokraatiaga ühiskondades nagu USA ei ole mingit ühiskondlikku kontrolli ning juhtub see, mida majandusteadlane Joseph Stiglitz ennustas: «Meie võime raha sisse panna, aga kui meil ei ole vetoõigust ehk riiklikku kontrolli, siis nemad võtavad raha välja ja panevad oma taskusse.» Kui kontrollida ei ole võimalik, siis laome juba praegu vundamenti uuele kriisile.
Euroopa positsioon maailmas
Kui tõenäoline on, et Euroopa Liidust saab järgmine superjõud, sarnane sellega, mida USA praegu esindab?
Euroopa liigub praegu mitmes vastandlikus suunas korraga. On ühinemise tendents, loodud on Euroopa Keskpank ja Euroopa Parlament. Paralleelselt ühinemisega ning tõenäoliselt reaktsioonina sellele liigutakse regionaliseerumise poole – näiteks Suurbritannia piiratud autonoomiad Wales ja Šotimaa ning praktiliselt iseseisev Kataloonia. Regionaalsete keelte ja traditsiooniliste kultuuride esiletõus, mis mitmekesistab kultuuri, on minu meelest täiesti terve nähtus.
USA soosib Euroopa ühisturgu, olles samas vastu ELile kui poliitilisele ühendusele, kartes, et EL võib muutuda USAga võrreldavaks ja sõltumatuks jõuks. See on üks NATO loomise põhjuseid, nagu NSVLi endiste satelliitriikide NATOsse kutsumise eesmärgiks on osalt USA poliitika läbisurumine Euroopas ning Kesk-Euroopa riikide, eriti Saksamaa ja Prantsusmaa mõju vähendamine. Seni on Euroopa leppinud oma teisejärgulise positsiooniga ning jätnud Ameerikale juhtrolli rahvusvahelises poliitikas.
Tõlkis Aivi Reimand