Meie aja suurimate hulka kuuluv satiir

Oudekki Loone
, poliitikateaduste doktorant
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Legendaarne Giulio Andreotti (Toni Servillo) – piiramisrõngas nagu alati.
Legendaarne Giulio Andreotti (Toni Servillo) – piiramisrõngas nagu alati. Foto: Kaader filmist

Olles ära vaadanud noore režissööri Paolo Sorrentino suurepärase filmi «Il Divo», tundsin kerget üllatust, et just see film sai Cannes’i festivalil preemiaga pärjatud. Loomulikult mitte sellepärast, et «Il Divo» olnuks midagi keskpärast või tavalist.


Pigem oli ilmne, et lugu Itaalia nn esimese vabariigi ühest kõige mõjuvõimsamast ja probleemsemast poliitikust Giulio Andreottist on suunatud eelkõige itaallastest vaatajatele, st inimestele, kes juba teavad ja tunnevad kõiki Andreotti-epohhi sündmusi.

Respektib nõudlikku vaatajat


«Il Divo» näitab oma minimalistlikul moel seda, mis toimub poliitilise eesriide taga, samas esitatakse intriigide tulemust – näiteks maffiavastase magistraadi Falcone mõrvamist – üksnes sümbolistlike kujundite abil (millest enamik on itaallastele ilmsed ja paljukorratud). Just seesama sümbolism, kuigi raskestimõistetav neile, kes ei ole sinasõber Itaalia poliitilise ajalooga, on üks filmi paljudest rikkustest.

«Il Divo» ei korda seda, mida me juba hästi teame: see teos respekteerib vaatajat, usub, et me ei ole ignorandid (ka selles mõttes, et suudame pärast filmi minna ja raamatukogu või interneti abil tundmatud elemendid enda jaoks lahti seletada). Niisugust lähenemist näeb tänapäeva filmikunstis aina vähem ja vähem, ent mis veel tähtsam, need kuulsad juhtumid ei olegi tegelikult filmi peamiseks argumendiks.

 Sümbolism Quirinale kassist, kes vaatab Andreottile otsa; rulast, mis tähistab viisi, kuidas tapeti Falcone, «viimsest õhtusöömajast», kõik asetatud madalasse low-key valgusskeemi, kus peamiselt kontuuridega tähistatakse olulist...

See kõik ühendatuna peategelase Toni Servillo geniaalse näitlejatööga (Servillo teeb ülihuvitava rolli ka «Gomorras», mis samuti PÖFFil linastub) avabki meile tee selle meistriteose peamise idee juurde – on selge, et Andreotti ja tema fraktsioonikaaslaste poliitiline mõte ja praktika ei saa toimida, ilma et see oleks seotud organiseeritud kuritegevusega.

Seda asjaolu, mida kinnitavad faktid on leidnud mitu korda kinnitust ka kohtus, ei ole kunagi varem nii selgelt ja ühtselt demonstreeritud kui «Il Divos» – samas jätab film Andreottile alles ka teatud inimlikkuse.

Auhind film noir’i eest?


Kardan siiski, et auhinna andsid Cannes’i kaheldamatult kompetentsed kohtunikud «Il Divole» pigem tehniliselt perfektse uusloome eest film noir’i žanris (mis kõneleb «ka» millestki olulisest) kui ühe poliitilise fenomeni sügava analüüsi eest.

Viimase eest, kokkuvõttes, väärib «Il Divo» aga oma ajastu suurimate filmide hulka lugemist.

«Il Divo» linastub täna kell 21.30 Tallinna kinos Kosmos

Mine ja vaata
«Il Divo»
Stsenarist ja režissöör Paolo Sorrentino
Itaalia-Prantsusmaa 2008

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles