Abdul Turay: sööme kas või kartulikoori...

Abdul Turay Foto: Erakogu

Venemaa mõju kasvu meie majanduses tuleks vältida, kirjutab Eestis elav Briti ajakirjanik Abdul Turay.

Hiljuti Tallinnas toimunud välisinvestorite kohtumisel valitses ühes küsimuses täielik üksmeel: Eesti ei ole veel mõistnud, kui tõsine on praegune majanduskriis. Inimesed justkui ei saa aru, mis on kaalul. Siin ei ole tegemist mõne üksiku pankroti, vähema poodlemise, väiksema auto hankimise või mõne sõbra ja sugulase töökaotusega.

Et raputada inimesed üles mõnusast enesega rahulolust, vaatleme üht hüpoteetilist olukorda. Kujutagem ette, et Eesti majandus kuuluks kõige naha ja karvadega Venemaa pankadele, see tähendab maailmale, kus mingi range Putini tallaalune Moskvas määrab, kuidas ja mida peavad tegema Tallinnas tegutsevad ettevõtted. Kujutagem ette maad, kus teie kodulaen on juba Venemaa pangas ja kuidas te ka ei püüaks, ei saa seda kuidagi Eesti panka üle kanda.

Kui te arvate, et see kuulub täiesti fantaasiamaailma, võtke kätte ajakirja The Economist 23. oktoobri number. «... üks või mitu emapanka müüvad hätta sattunud tütarettevõtte, võib-olla ka Venemaa ostjale. See ei tundu kuigi tõenäoline. Aga sellistes kohtades nagu Balti riigid paneb juba üksi see mõte närviliselt nihelema.»

See «ei tundu kuigi tõenäoline», aga kui sellest kirjutab juba nii auväärne väljaanne nagu The Economist, ei ole see ka võimatu. See on tõeliselt koš­maarne tulevikuväljavaade, mille teostumist ei tohiks mitte mingil juhul ega mitte mingil tingimusel lubada.

Kuid selleks, et vältida niisuguse võimaluse tekkimistki, peab enamik rahvusvahelisi asjatundjaid vajalikuks, et Eesti neelab alla nii mõnegi mõru pilli. Üks teemasid, mis erutab Eesti puhul investoreid, on devalveerimine. Mõned väidavad, et devalveerimine tuleb ükskord nagunii. Pole peaaegu kedagi, kes ei arvaks, et kõigi kolme Balti riigi rahvusvaluuta on üleväärtustatud. See muudab Eesti ja tema naabrite ekspordi kalliks ega meelita sugugi maale turiste.

Devalveerimise pooldajad kinnitavad, et nii suureneb raha pakkumine, riik muutub konkurentsivõimelisemaks ning välditakse tööpuuduse suurenemist. Asjatundjate sõnul kestab majandussseisak veel tükk aega. Sel juhul ei ole liiga kõrge väärtusega raha kahtlemata kuidagi kasulik. Kroon on praegu 20–30% kallim kui tema peamiste kaubanduspartnerite Rootsi, Norra ja Suurbritannia rahvusvaluuta.

Samal ajal kinnitab Eesti Pank igal võimalikul juhul, et devalveerimist ei tule. Panga asepresident Andres Sutt väitis veel 14. novembril Postimehele, et devalveerimine oleks mõttetu. «Palgakasv, inflatsioon ja laenukasv on alanenud väga kiiresti. Nii on jõudsalt kahanenud ka jooksevkonto defitsiit ja alanenud Eesti sõltuvus välisrahastamisest. Samuti on tugev siin tegutsevate pankade finantsseis,» ütles Sutt.

Loomulikult on devalveerimise vastaste argumendid päris tugevad. Eesti peaks alustama uuesti teekonda euroga liitumise suunas. Ja kui Eesti teeb midagi, mille vastu ta on nii kaua kindlalt seisnud, kahjustab see riigi rahanduslikku olukorda ning usaldusväärsust rahvusvaheliste investorite ja reitinguagentuuride silmis. See võib kaasa tuua isegi raha väärtuse kasvamise.

Odavama krooni kasulikkuse seab kahtluse alla ka tõik, et imporditava toormaterjali hinnad suureneksid.

Kuid peamiselt tuleb muret tunda selle pärast, mida see toob kaasa tavalisele inimesele. Paljude ettevõtete ja eraisikute laenud, sealhulgas kodulaenud, on eurodes. Krooni devalveerimise korral on ettevõtetel ja eraisikutel raskem laenu tagasi maksta.

Sutt ja tema kolleegid võivad kinnitada, et devalveerimist ei tule, aga häda on selles, et Eesti majandust ei kontrolli mitte Sutt, vaid Rootsi pangad. Eesti Pangal on väga vähe hoobi, millega majandust mõjutada.

Teistes maades sekkub juhul, kui pangad satuvad hätta, valitsus ning aitab nad maksumaksja rahaga taas järje peale. Eestis peab valitsus istuma, käed rüpes, ja pealt vaatama, mida võtavad ette Rootsi Riigipank ja valitsus. Seni on Rootsi pangad – erandiks on Swedbank – suhteliselt tõrksalt suhtunud valitsuse kavasse tagada nende võlad 145 miljardi euro eest. Kui neile ei meeldi juba oma valitsuse sekkumine enda strateegilistesse huvidesse, siis kuidas nad reageeriksid veel välisriigi valitsuse sekkumisele?

Et päästa Eesti laenuvõtjad kurvast seisust, kus nad peavad maksma kalli eurolaenu eest odava krooniga, võib Eesti valitsus näiteks sundida panku muutma kõik laenud kroonipõhiseks ning seejärel devalveerida krooni, mis sisuliselt tähendab vaiba tõmbamist pankade jalgade alt. Seda prooviti teha 2002. aastal Argentinas, kus valitsus sidus rahvusvaluuta dollari küljest lahti.

See ei pruugi olla hea mõte. Pangad võivad tunda end piisavalt tugevana ning kahju minimeerimise huvides müüa tütarettevõtted parimale pakkujale. Venelastel aga raha ja strateegilist huvi jagub. Nii jõuamegi selle košmaarini, millest oli juttu artikli alguses.

Ent teisest küljest – kui ettevõtted ja üksikisikud teatavad massiliselt oma maksejõuetusest ega maksa laene tagasi, võivad pangad samuti kaaluda piirkonnas tegutsemisest loobumist.

Niisiis on loo moraal järgmine: olge rootslaste vastu viisakad. Kui teil on mõni rootslasest sugulane või tuttavgi, õnnitlege teda kindlasti vähemalt jõulude puhul.

See ei ole ju uus asi. Ajalooraamatutes kõneldakse ikka «vanast heast Rootsi ajast». Lõpuks aga oli Rootsi sunnitud loovutama Eesti Venemaa impeeriumile. Nad ei tahtnud seda, see ei meeldinud neile, aga nad olid sõja kaotanud ja neil polnud muud valikut.

Neile probleemidele ei ole lihtsaid lahendusi. Tundub, et sõltumata sellest, kas keskpank devalveerib või mitte, inimesed kannatavad ikka.

Küll on kõigile, kes vähegi hoolivad Eestist, selge see, et me peame tegema kõik mis võimalik, et pangad kokku ei variseks, ning peatama Putini gängi sisseimbumise, isegi kui see tähendab, et me peamegi hakkama kartulikoori järama.