Mullu osales Eesti üleeuroopalises uuringus, mis muu hulgas uuris ka inimeste hoiakuid erinevate kooseluvormide suhtes. Inimestel paluti hinnata mitmesuguseid väiteid vaba kooselu ja abielu kohta. Ühelt poolt sooviti kaardistada üldisi hoiakuid kahe kooseluvormi suhtes, sealhulgas ka samasooliste paaride puhul, teiseks taheti uurida abielu ja vaba kooselu erinevusi ja sarnasusi ning nende tajumist ühiskonnas.
Uuringu tulemuste põhjal võib öelda, et Eestis hinnatakse abielu kõrgelt. Suure osa vastanute hinnangul toetab abielu traditsioonide püsimist ja on kõige parem viis partnerile oma pühendumust tõestada.
Pea kaks kolmandikku inimestest ei nõustu väitega, et abielu on vaid pealesunnitud norm või et abiellutakse vaid kombe pärast. Samas on kolmandik neid, kelle arvates just kombe pärast abiellutaksegi ja tegemist on lihtsalt traditsiooniga.
Vabast kooselust rääkides toetati kõige enam väidet, et selle tunnuseks on kahe inimese vastastikune armastus ja hoolimine. Oluliseks peeti ka asjaolu, et inimesed ise nimetavad oma suhet kooseluks. Üle poolte vastajate arvates on vaba kooselu tunnus ka inimeste omavaheline seksuaalsuhe, igapäevase elukorralduse ühine planeerimine ja ühised lapsed.
Selgub, et abielu juures peetakse tähtsaks turvalisust. Eeskätt hinnatakse seda kõrgelt järglaste saamise puhul: suur osa inimesi nõustub, et abielu pakub vaba kooseluga võrreldes suuremat kindlustunnet nii laste saamisel kui ka kasvatamisel.
Turvalisust kaldusid abielu puhul enam hindama ise abielus olevad inimesed, samuti naised ja vanemad inimesed. Pea kaks kolmandikku vastanuist arvas, et laste sünni puhul peaksid inimesed oma vaba kooselu abieluks vormistama.
Vastajate arvates tugevdab abielus olemine partnerite ühtekuuluvustunnet rohkem kui vabas kooselus elamine ja abielu peetakse kooseluga võrreldes püsivamaks suhteks. Nõustuti ka, et abielu lihtsustab asjaajamist igapäevaelus. Poolte inimeste arvates abiellutakse selleks, et saada riigilt õiguslikku kaitset.
Vaba kooselu peetakse abieluga võrreldes olemuslikult üsna viimase sarnaseks. Nii nõustub 72 protsenti inimestest, et partnerite vastastikune hoolitsus on vabas kooselus sama suur kui abielus olles.
Suurem vabadus, samad kohustused
Tunnustatakse, et vabalt koos elavatel partneritel on teineteise ees samasugused moraalsed õigused ja kohustused nagu abielus olevatel inimestel. Eeskätt toetavad seda väidet nooremad inimesed.
Ka võrdne materiaalne vastutus on kooselus sama oluline kui abielu puhul: nii nõustub 66 protsenti inimestest, et vabalt koos elavatel partneritel on teineteise ees samasugused materiaalsed õigused ja kohustused nagu abielus olevatel inimestel. Ülekaalukas osa inimestest arvab, et vaba kooselu jooksul soetatud vara on partnerite ühisvara, millele mõlemal on võrdne õigus.
Seega võib öelda, et vaba kooselu iseloomustava suurema individuaalse vabaduse kõrval nähakse selles abieluga sarnast vastutuse poolt. Kooselu võidakse käsitleda abielule eelneva perioodina, mil teineteist tundma õpitakse, kuid see pole alati nii. Valik elada vaba kooselu ei tulene enamasti majanduslikust kitsikusest, vaid on pigem kahe inimese isiklik valik.
Et 60 protsendi inimeste hinnangul on vaba kooselu kui üks kooseluvorm Eesti ühiskonnas igati tunnustatud, siis leiavad vastajad ka, et riik peaks täiendama seadustikku, et vaba kooselu lagunedes oleks õiguslik kaitse tagatud mõlemale kooselu partnerile sarnaselt abielupaaridega.
Praegust olukorda hinnates leiab 48 protsenti inimestest, et seadus ei kaitse vaba kooselu samamoodi nagu abielu. Ligi veerand ei oska seaduse kaitset hinnata ning 28 protsendi vastajate arvates on seaduslik kaitse mõlema kooseluvormi puhul samasugune.
Seega ei ole üle poole inimestest teadlikud seaduse kaitse ulatusest ja erinevusest vaba kooselu ja abielu puhul.
Suhtumine samasooliste kooseludesse
Kui vaba kooselu tunnustatakse valdavalt kahe eri soost inimese puhul, siis samast soost inimeste puhul ei olda nii tolerantsed. Samasooliste paaride kooselu suhtes valitseb Eestis pigem negatiivne hoiak. Vaid kolmandik on neid, kes nõustuvad, et vaba kooselu võib tunnustada ka kahe samast soost inimese puhul. Samas tuleb märkida, et tervelt viiendik ei oska selles küsimuses seisukohta võtta.
Vähem kui viiendik vastanuist leidis, et samasoolistel paaridel peaks olema võimalus oma kooselu ametlikult kinnitada. Ka selle küsimuse puhul on aga üle viiendiku neid, kes ei osanud oma seisukohta öelda.
Samasugustele tulemustele jõuti ka 2006. aasta Eurobaromeetri uuringus, kus Eesti inimesed olid ühed Euroopa konservatiivsemad samasooliste paaride õiguste hindamisel.
Seega võib samasooliste paaride kooselu puudutavate hoiakute puhul öelda, et kuigi suhteliselt suur osa ühiskonnast ei tunnusta seda, on teisalt siiski suur osa inimesi, kes pole oma seisukohta neis küsimustes veel kujundanud või on toetaval seisukohal.
Artiklis on refereeritud toimetist «Abielu ja vaba kooselu: trendid, regulatsioonid, hoiakud». Täismahus kättesaadav Sotsiaalministeeriumi koduleheküljes www.sm.ee.
Maailmapraktika
• Vabad kooselud on 20.sajandi viimasel veerandil olnud Euroopa riikide seaduste silmis eikellegimaa: vabalt koos elavaid inimesi ei karistata, kuid neile ei ole antud seadusega ka mingeid õigusi ega kohustusi.
• Ehkki selliste kooselude arv kasvab kiiresti, ei taju vabas kooselus elavad inimesed sageli, kuivõrd vähe on neil kooseluga seonduvaid õigusi ja kui ohustatud on nende positisoon kooselu lõppemise korral.
• Riigid reguleerivad vaba kooselu, et vähendada abielu ja vabaabielu erinevusi ning maandada sotsiaal-majanduslikke riske.
• Sotsiaalkindlustus- ja hoolekanne: anda vaba kooselu partnerile samasugused õigused sotsiaalkindlustus- ja hoolekandeteenuste saamisel kui ametlikult abielus olevatele inimestele. Eestis sellist vahet ei tehta, sest meil on sotsiaalkindlustus igal inimesel individuaalne.
• Eluase: kaitsta vaba kooselu partnerit ja lapsi ning nende õigusi eluasemele. Vältida olukordi, kui kooselu lõppemise korral partner, kelle hooldada jäävad lapsed, tõstetakse nende ühisest kodust välja, sest kinnisvara on teise partneri nimel. Samuti võib tekkida olukord, kus eluase on ühe partneri nimel, ent aastate jooksul on eluasemelaenu tasunud teine.
• Elatis: anda vähem soodsas olukorras olevale, näiteks lastega kodus olnud ja mittetöötavale partnerile õigused elatisele, kui kooselu lõpeb.
• Vara ja pärandus: kaitsta nõrgemal positsioonil olevat partnerit kooselu lõppemise või partneri surma puhul. Vältida olukorda, kus testamendi puudumisel ei ole kooselupartneril mingit õigust pärandusele ning kogu vara läheb automaatselt partneri sugulastele või et lahkumineku korral jääb üks pool varatuks.
• Immigratsioon: hõlbustada kodaniku või seadusliku residendi partneril elamisloa saamist.
• Lähisuhtevägivald: laiendada paarisuhtevägivalla korral ohvrile seaduslik kaitse ja õigused.
• Meditsiiniline eriolukord: tagada, et inimese äkilise haigestumise või õnnetuse korral käsitletakse kooselupartnerit lähima sugulasena.
Allikas: sotsiaalministeerium
-----------------------------------------------------------
Kui seadustatakse vabaabielu registreerimine, siis mille poolest see üldse erineb abielust?
Mari Kalkun, sotsiaalministeeriumi perepoliitika juht:
Meie analüüs käsitles eeskätt ühiskonnas valitsevaid hoiakuid ja ootusi, mitte õigusruumi kui sellist. Justiitsministeerium alles analüüsib selle pilguga seadusi.
Muude riikide praktikale toetudes võib öelda, et partnerite kohustused erinevad sõltuvalt sellest, kas nad on registreeritud kooselus või abielus. Kooselu puhul on sageli kohustused väiksemad. Näiteks ei ole registreeritud kooselus kohustust hoolitseda oma partneri vanemate eest. Abielus olles on see kohustus Eestis juba praegu.
Vabaabielu reguleerimisega on püütud maandada riske, mis tekivad lahkumineku või surmajuhtumite puhul. Et kui kooselu laguneb, siis ei saa üks partner teist lihtsalt tänavale tõsta, või kui üks sureb, ei leia teine ennast koos lastega tänavalt. Alati ei olda paarisuhtes võrdses seisus ja nõrgemat poolt võib olla vaja kaitsta. Mõnes riigis piirdubki vabaabielu puhul kaitse ainult eluasemega.
-----------------------------------------------------------
Kui Eestis seadustataks mingil moel vaba kooselu registreerimine, siis kas te toetaksite, et see laieneks ka samasoolistele paaridele?
Peeter Mardna, tervishoiuameti järelevalve osakonna juhataja:
Mina olen üle 42 aasta abielus olnud ja ei tea üldse, mis õigused mul on. Mul pole õigust oma naist peksta, käsutada ega talle mingeid kohustusi anda. Kõik on seotud kahepoolse kokkuleppega. Abielulepinguga olen saanud kohustuse.
Seega ma küsin vastu – milleks? Seadused tehakse ju selleks, et turvata järeltulevat põlvkonda. Nii kaua kuni lapsed suudavad ise enda eest seista. Kogu maailm teab seda, et normaalne järeltulev põlv areneb siis, kui on isa ja ema. Nii et kui midagi seaduses täiendada, siis lähtudes just sellest, et lapse mõlemale vanemale igal juhul kohustused laieneks.
Kui samasoolised tahavad koos elada – seda ju seadus ei keela – ja vara jaotada, saavad nad sõlmida omavahelise lepingu. Lapsi neil ju ei ole – see tähendaks, et peaksid olema ka doonoremad, mida meie seadused ei luba.
Urmas Reinsalu, riigikogu põhiseaduskomisjoni liige:
Siin tuleks ennekõike vaadata laste õiguste kaitset. Kooselus olnud armastusest sündinud laste varalised õigused ja muud huvid peaksid olema kaitstud. Samasooliste puhul ei peaks küll otstarbekohaseks, mis puudutab niisugust vabaabielu formaati.
Samas on meil abielu mõiste antud ning õiguskord praeguses mõttes piisavalt reguleeritud ja seega küsitav, kas vajame veel mingit tsiviilõiguslikku vahevormi. Naljakas oleks teha nii-öelda poolabielu ja täisabielu.
Liia Hänni, e-Riigi Akadeemia programmidirektor:
Sellele küsimusele ei ole ühest ja lihtsat vastust. Loodus on meid loonud meesteks ja naisteks ning abielu tähendab ikkagi esmajoones peret ja lapsi. Aga tänapäeval on kõik läinud palju keerulisemaks ja ma ei pea võimatuks, et kõigil inimestel oleks täiel määral õigus oma elu üle otsustada.
Kas selleks on ilmtingimata vaja ühiskondlikku tunnustust ja abieluks nimetamist? See on pigem inimeste sõprus või partnerlus ja kui ta elus esineb, siis tuleb seda ka õiguslikult reguleerida, aga ma ei kujuta praegu ette, kuidas seda täpselt teha.
Liiga keeruline süsteem ka tavaliselt ei tööta. Oluline on, milliseid probleeme tahetakse lahendada ja kelle huvisid kaitsta. Just sellest tuleks lähtuda.