Animeeritud mälestusretk Liibanoni sõtta

, filmitudeng
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Valss Bashiriga» on animeeritud dokumentaalfilm.
«Valss Bashiriga» on animeeritud dokumentaalfilm. Foto: Kaader filmist

Dokumentaalfilm Liibanoni sõjast ning 1982. aasta Sabra ja Shatila massimõrvast, kus teemat on arendatud sõdurite isiklike mälestuste kaudu, ei meelitaks just masse kinno.


Sama temaatika animatsiooni võtmes ilmselt veelgi vähem.



Animatsiooni ja doki sümbioos «Valss Bashiriga» ehk nii esimene animatsioon kui ka esimene dokumentaalfilm PÖFFi võistlusprogrammis tekitas aga esmaspäeva õhtul kobarkinos olukorra, kus punaseid pehmeid toole kõigile ei jagunud.



Oma roll on siin muidugi ka sellel, et Ari Folmani film võitis kuus Iisraeli Filmiakadeemia auhinda ning kuulus sel aastal Cannes’i võistlusprogrammi. Samuti on Iisrael esitanud filmi võõrkeelsele Oscarile.



Sõdis ise Liibanonis


Režissöör Ari Folman on ise 26 aasta eest Liibanoni sõjas verd valanud. Kuid ebameeldivad mälestused tuhmuvad. Et neid mälutühimikke taas elustada ja ühtlasi materjalist ka film vändata, võttis Folman ette põhjaliku uurimistöö, intervjueerides aasta jooksul oma vanu sõpru ja tuttavaid, kes koos temaga 1982. aastal Iisraeli armees sõdisid.



Filmi peategelaseks ja narratiivi selgrooks ongi filmirežissöör ise, kuid seekord animeeritud kujul. Teataval määral on tegu psühholoogilise rännakuga režissööri enda peas, millel on ka teatavad eneseteraapilised motiivid.



Eeluurimusena tehtud kümnetest intervjuudest valiti 87-minutise linateose tarbeks lõpuks välja mõned lood, mis omavahel kuidagi seotud olid või mille vahele silda ehitada andis. Põhiteemaks jäid Sabra ja Shatila massimõrvad ning nende tagajärjed sõdurite psüühikale. Kogu filmi valmimine vältas ühtekokku neli aastat.



Kuigi «Valss Bashiriga» filmiti enne üles videolindile, läks sellest materjalist kasutusele vaid heliriba, sest kogu visuaalne pool on esitatud animatsioonina, kui just päris filmi lõpukaadrid välja arvata. Videot kasutati vaid abimaterjalina.



Seega on kõigil sõduritel olemas reaalsed prototüübid ja helina kuuleme filmis nende inimeste oma häält (peale kahe intervjueeritava, kes keeldusid ise kõnelemast, mistõttu tuli kasutada näitlejaid).



Animeeritud tegelased, kes ekraanil tegutsevad, on peadisainer David Polonsky joonistanud võimalikult realistlikult, kujutades umbes ette, millised nende lugude taga seisvad sõdurid 20 aastat noorematena välja võisid näha. Näiteks tuli mitmele mehele juurde panna juukseid.



Ühtekokku tuli Polonskyl joonistada kolme aastaga 1720 illustratsiooni, mis moodustab 80 protsenti kogu filmi illustratsioonidest.



Tallinna PÖFFile sõitis filmi esitlema üks kümnest animaatorist, Yosef Gayego, kes palus end lihtsalt Shefiks kutsuda. Ise pole ta küll sõjas käinud, kuid tunnistab, et ka tema ajateenistuses veedetud kolm aastat olid filmi valmimisel kõvasti abiks.



«Näiteks meie põhidisainer, kes kõik tegelased valmis joonistas, oli sõjaväes teeninud luureüksuses, mina aga lahinguüksuses, nii et sellest, kuidas täpselt näiteks mingit sõjamasinat peaks käsitsema, oli minul vahel parem ettekujutus ja siis tegin vastavaid parandusi,» meenutab Shefi.



Animatsiooni kallal töötati kokku kaheksa kuud ja see ei olnud üldse ainult pelk arvuti taga istumine. Tihti tõusid flashivennad arvutite tagant püsti ja proovisid näiteks nii inimeste liikumised ja emotsioonide väljendused kui ka lahingustseenid omal nahal läbi.



«Näiteks oli teisel animaatoril vaja kujutada langevat sõdurit ja siis ta ütles mulle, et kuule, kuku korraks maha ja mängi,» räägib Shefi.



Tootmise käigus selgus, millisel animaatoril mis stseenid paremini välja tulevad, Shefi spetsialiteediks jäid lahingu-stseenid ning samuti unustamatud ja palju kõneainet tekitanud 26 verejanulist koera filmi algul. Shefi on tulemusega ilmselgelt rahul, sest kuna koerad filmis sõna otseses mõttes kappavad ja liigutavad seega palju rohkem kui inimesed, oli nende animeerimine ka kõige keerukam.



Kuigi filmimeeskond kartis algul väga, et Iisraelis võib linateose pihta tulla mitmeid kriitikanoote, osutus publik Shefi hinnangul üle ootuste sõbralikuks. Kriitikat tuli peamiselt anonüümsetelt netikommentaatoritelt.



Film, mis jääb pähe tiksuma


Kohati on üritatud ka tõmmata paralleele «Valss Bashiriga» temaatika ja holokausti vahele, kuid Shefi summutab need mõttesillad eos.



«Sellel filmil pole absoluutselt mitte midagi holokaustiga pistmist. Kõik, mis seal toimub, toimub selle režissööri enda peas,» mainis ta. Samuti eitas ta, et filmis leiduks mingit irooniat Iisraeli endise kaitseministri Ariel Sharoni kohta, kuigi mitmetest stseenidest võiks seda välja lugeda.



Igal juhul on tegemist tähelepanuväärse linateosega, mis kõneleb küll sõjast, kuid läbi inimliku ja väga sügavalt psühholoogilise vaatepunkti. Meisterlik animatsioon toob raskepärase sõjatemaatika ka nendeni, kes muidu veristest taplusteostest kauge kaarega mööda vaatavad.



See on film, mis tiksub teie peas veel mitmeid tunde pärast kinosaalist lahkumist.



«Valss Bashiriga» linastub täna kell 22 Tallinnas kinos Kosmos ja reedel kell 20.30 Tartus Athena keskuses
Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles