Philippe Jourdan: kas loode on inimene?

Philippe Jourdan
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Philippe Jourdan
Philippe Jourdan Foto: Pm

Viimasel ajal on Eestis ootamatult elavnenud arutelu abordi üle. See näitab, et küsimus ei ole nii selge ja ühiskondlikult vastuvõetav, kui varem on arvatud, vaid on paljude inimeste, nii meeste kui naiste jaoks veel praegugi suur probleem.


Minu tähelepanu köitis hiljutine professor Jaan Sootaki artikkel «Abort ja enesemääramine» (EPL 04.11), kus räägitakse palju «kristlikust maailmavaatest pärinevast veendumusest, et loode on inimene». Selline lähenemine esitab mulle kui kristlasele ja piiskopile palju küsimusi.



Mõistuse ja teaduse objekt


Ühelt poolt peab tänama lugupeetud professorit, kes viib kogu arutelu tagasi tuuma juurde, küsimuse juurde: kas loode on inimene? Saame ju kõik aru, et praegune debatt läheb palju kaugemale kui raha eraldamine või riigi lubaduste kooskõla põhiseadusega.



Teiselt poolt, iseloomustada sellist seisukohta kui «kristlikust maailmavaatest pärinevat veendumust» on toonud viimase sajandi jooksul palju arusaamatusi ja sageli muutnud selleteemalise arutelu lõputuks emotsionaalseks vaidluseks.



Mida tähendab «pärineda kristlikust maailmavaatest»? Kas see tähendab, et see pärineb tegelikult Piiblist, mitte mõistusest, ning järelikult on see isikliku valiku küsimus, sest Piibel ei saa olla reegliks nendele, kes ei pea ennast kristlasteks? Kui ma ütlen, et Kristus on Jumala Poeg, siis tõepoolest, see teadmine tuleb kristlikust maailmavaatest, pärineb konkreetselt Piiblist ja on ainult Piiblist lähtudes arusaadav.



Aga kui ma küsin, kas loode on inimene, siis see küsimus ei pärine Piiblist, vaid meid ümbritsevast maailmast, kus see loode elab ja on tehnika silmade abil nähtav. Järelikult puudutab see küsimus kõiki või vähemalt kõiki neid, kes elavad samas maailmas, kus eelmainitud loode.



Kas väide «loode on inimene» on teaduslik fakt, teoloogiline postulaat, kultuuriline traditsioon? Küsimusele, kas on teaduslik fakt, et loode on inimene, võib vastata, et praegu on see teaduslikult vähemalt sama kindel kui evolutsiooniteooria, milles enam keegi, vähemalt Euroopas, tõsiselt ei kahtle, isegi kui igal teadusel on veel palju arenguruumi.



Raske on vastata küsimusele, kuidas tänapäeval seletada maailma ilma evolutsioonita. Raskem veel on vastata küsimusele, kuidas on tänapäeval võimalik öelda, et loode ei ole inimene. Sellele küsimusele mul pole vastust.



Sellega tahan öelda, et inimelu alguse küsimus ei ole usu küsimus, vaid küsimus sellest vallast, kuidas maailm ja inimene on tehtud, seega mõistuse ja teaduse objekt. Ja see on 21. sajandil palju kergemini tõestatav kui keskajal.



Inimelu alguse küsimus ei ole tähtsuseta, eriti otsustajatele. Sellest sõltuvad paljud teised küsimused, mis on meie ühiskonna jaoks tähtsad. Abort on üks nendest, aga mitte ainuke, sest on ka niinimetatud tüvirakkude uuringute küsimus, uuringud loote rakkudega jne.



Igaühel on inimväärikus


Kas lause «loode on inimene» on puhas retoorika, mis ei tohi puudutada meie ühiskondlikku elu, sest loode ei saa niikuinii ennast väljendada ega meile oma eneseteadvusest märku anda?



Naise enesemääramise õiguse ja loote elu kaitsmise vastandamine ei ole õigustatud. Naise enesemääramise õigus, nagu kõik inimõigused, pärineb ühest laiemast mõistest, mis on inimväärikus. See on veendumus, et igal inimesel on väärtus ja õigused sõltumata soost, vanusest või rassist, sest ta on inimene. Ja inimloote kaitsmine on üks selle inimväärikuse tugipunkt. Kui on inimene, on tal ka õigusi.



Kui ühel inimesel ei ole õigusi, pole neid ka teistel või nad ripuvad õhus, ilma kindla aluseta. See on kogu meie kultuuri alus. Naise enesemääramise õigus algab loote õigusest.


Kokku võttes, küsimus, kas loode on inimene, ei ole ebateaduslik, retooriline või puhtalt teoloogiline küsimus. Lääne ühiskond on liiga kaua püüdnud nimetada seda küsimust vaid filosoofiliseks või religioosseks. Teaduse areng teeb praegu sellise hoiaku võimatuks.



See on üks tähtsamaid küsimusi, millele meie ühiskond peab praegu vastama. Kaitsta inimelu algusest peale ei tähenda kaugeltki jääda ükskõikseks «põrandaaluste abortide tragöödia» ees, nagu väidavad abordi pooldajad. See tähendab töötada kogu oma jõuga selle tragöödia ärahoidmiseks, ilma et seejuures ununeks austus iga inimelu suhtes, mis on iga kooselu ja ühiskondliku elu aluseks.



Samal teemal


«Abort on Eestis põhimõtteliselt keelatud!» Varro Vooglaid, PM 07.11


«Pandora laegas avanemas?» Raul Talvik, PM 05.11


«Naine pole anum» Aivar Jürgenson, PM 28.10


«Kus on aborditoetuse kaotamise mõte?» Andrei Sõritsa, PM 27.10


«Sündimata fakti ees» Alo Lõhmus, PM 25.10


«Kellel on eluõigus?» Juhtkiri, PM 23.10


«Õiguskantsler andis abordivastastele lootust», PM 22.10

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles