Aadu Luukase missioonipreemia laureaadile David Vseviovile on ajalugu justkui müsteerium laboratooriumi katseklaasis, mis võimaldab tal paotada suure saladuse ust ja piiluda tänapäeva inimese mõttemaailma.
David Vseviov saladuste jälil
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vseviov on kasvanud raamatulõhnalises kodus, ja ka meie usutlus toimub raamatute keskel – Viru keskuse neljanda korruse raamatupoes. Siin tunneb ajaloolane ennast väga koduselt. «Ma olen lihtsalt kohvikuinimene,» iseloomustab ta ennast muheledes.
Pange tähele, just kohvikus valmib ka ülipopulaarse raadiosaate «Müstiline Venemaa» kondikava – sellises õhustikus sünnivad ju parimad mõtted ja ideed.
Vseviov oskab vaimustuda üllatavalt lihtsatest asjadest. Näiteks äsja ostetud uutest prillidest, mis maailma hoopis teises valguses näha lubavad. Või inimese suust kui pimedast koopast, mis ajaloolasele tumedat ja põnevat minevikku meenutab. Võime seostada minevikku olevikuga on temast teinud selle, kes ta praegu on.
Ma ei hakka pinnima, mida miljoniga teete, seda on juba liiga palju küsitud. Lähme hoopis ajas tagasi. Kuidas ajalooni jõudsite?
Mind on alati huvitanud tänapäeva inimene. Samuti tänapäeva võim ja sigadused. Nende juured on ju minevikus. See on üks seletus.
Teine seletus on selline, et pääsen minevikus ligi neile inimestele, kellele olevikus iialgi ei pääseks. Mineviku kaudu jõuan tänapäevani.
Täpsustage veidi, milliseid võimalusi ajaloo tundmine annab.
Näiteks võin rahumeeli viibida Borodino lahinguväljal, see ei ole erinevalt tänapäeva lahingutandrist üldse ohtlik.
Saan kiigata sisse Katariina II või Bonaparte’i aknast. Kujutan ette, mida teeks presidendi turvameeskond, kui praegu rabaksin meie presidendil käest kinni...
Minevikuruum on avaram, seal on huvitavam tegutseda. Kui tahan teada, kuidas võim toimib, siis lähengi ajaloos sinna, kus see on nähtav, ilma et oleks ennast rüütanud demokraatia rõivastesse. Paljud asjad hakkavad tänapäeval niiviisi selgemat keelt rääkima.
Milline oli teie lapsepõlve lemmikraamat?
Raamatute eriline lõhn on saatnud mind lapsepõlvest peale, sest isa töötas trükikojas direktorina ja ema tegeles raamatute müügiga. Sel ajal polnudki oma fantaasiate maailmas kuhugi peale raamatute minna, need klaviatuuriga masinad tulid ju hiljem. Kui rääkida lemmikutest, siis minu põlvkonna esindajad lugesid kõik «Kolme musketäri».
Keda «Kolmes musketäris» oma lemmikkangelaseks pidasite?
Ma olen ju meesterahvas, loomulikult Mileedit (naerab lõbusalt).
Teil on eesti keelt kõneldes kerge aktsent. Millise kooli lõpetasite?
Sündisin Tallinnas, kodus rääkisime eesti keelt, aga ma olen lõpetanud vene kooli.
Mu vanaema on Saaremaalt, võib-olla on minu õ-d hoopis sealt tulnud. Kuigi sealne kodune keel oli hoopis saksa keel.
Olete rahvuselt juut, kui palju on rahvus teie elukäiku mõjutanud?
Ma ei oska öelda, küllap ikka mõjutas. Eks ta on olnud mõnikord tülikas ja vahel midagi iseenesest ära jätnud.
Kooli lõpetades tekkis mul huvi tollase Moskva Rahvusvaheliste Suhete Instituudi vastu, aga see oli kõigile teada, et teatud rahvuse esindajale on püüda sinna sisse saada mõttetu ettevõtmine.
Mida arvate Tallinna sünagoogist?
See on vaimustav. See on täiesti uskumatu, kuidas on tabatud mingi vaimsus. Need ei ole muidugi võrreldavad suurused, aga taastatud Kristuse-Lunastaja kirik Moskvas on justkui tühi meie sünagoogi kõrval.
Kirik on palve, ja kui see ei ole palvetest läbi imbunud, mõjub justkui täitmata kestana. Sünagoog on aga uskumatult vaimne, ehk sellepärast, et ta on vana juudi kooli kõrval, moodustades niimoodi kompleksi.
Kui oluline on teile rahvus?
Tahan olla vaba. Juutlus on sügavalt minu isiklik, intiimne asi. Ma ei suhtle ühegi kogukonnaga lähtuvalt rahvusest. Mul on väga hea meel, kui lugupeetud president tsiteerib mind lehes, aga ma ei tea, kas mul on hea meel, kui ta ütleb samas artiklis vahemärkusena, et ta põhimõtteliselt nõustub mitte-eestlasega. Tahan võtta endale õiguse määratleda ennast ise.
Olete kirjutanud lugematul hulgal esseesid, tegelnud teadustööga, esinenud konverentsidel. Kuidas leiate nii paljuks energiat?
Huvitav on ju mõelda. Mõnikord võtan esinemiskutsed vastu ainuüksi sellepärast, et see paneb oma erialale mõtlema hoopis teise nurga alt.
Kui hambaarstid kutsuvad oma aastakoosolekule pidama ettekannet, kus seostuksid stomatoloogia ja ajaloo probleemid, siis ma lähen. Kuigi ilmselt võib normaalselt mõtlev ajaloolane teha järelduse, et olen hulluks läinud või on suur rahahäda.
Mulle aga pakub huvi ette kujutada hambaarsti tööd: arst siseneb suhu kui pimedasse koopasse, otsides seal hammaste vahel auke, justkui ajaloolane, kes uurib minevikku, mis on sama tume ja nähtamatu.
Kas mõnikord on tekkinud tunne, et astuks sellelt kiiresti tiirlevalt rattalt maha ja puhkaks veidi?
Ma üritan mitte kiirustada. Ikka suudan leida hetki, mis seovad mind minevikuga. Olen kohvikute inimene, mul on mõtlemiseks vaja kohviku keskkonda. Mulle meeldib see atmosfäär, mis sunnib mind kontsentreeruma, sest ümberringi toimub mingi teistsugune elu.
Kodused on aktsepteerinud, et kui mul on «Müstilise Venemaa» lindistus, tulen alati kodunt poolteist tundi varem välja, istun kohvikus ja mõtlen veel kord läbi, millest saates rääkima hakkan. Ka enne mõnd ettekannet või artikli kirjutamist kogun mõtteid kohvikus.
Millises kohvikus teid kõige sagedamini kohata võib?
Ma ei saa saladust avaldada, siis teised kurvastavad (muigab kavalalt). Aga kuna töökoht on kesklinnas, siis paiknevad ka mu lemmikkohvikud siinsamas. Määravaks on muusika ja paha ei tee ka see, kui raamatud kuskilt paistaksid.
Teie Venemaa ajaloole pühendatud raadiosaade «Müstiline Venemaa» on kestnud üle kümne aasta. Kuidas raadiotööni jõudsite?
Viimase ploki raames peaks tulema 300. saade. Raadiosse jõudsin juhuslikult, kadunud Terje Soots oli üks esimesi, kes palus mind kunagi üht ajaloosündmust kommenteerima. Tekkis mõnus koosolemine ja siis ta pakkuski välja, et võiks teha midagi põhjalikumalt.
Kaua ühe saate ettevalmistamiseks aega kulub?
Tavaliselt olen püüdnud reserveerida saate vormistamiseks laupäevase päeva. Ma olen eluaeg hommikuinimene olnud. Ka ülikooli ajal panin äratuskella neljaks hommikul, siis kui teised magama läksid.
Kas olete tabanud ennast mõttelt, et aitab küll, enam ei taha seda saadet teha?
Vahel on küll selline tunne, et enam ei taha. Aga siis tuleb nagu kiuste tänaval mõni inimene vastu ja ütleb mõne sooja sõna. Ja seepeale olen avameelse inimesena öelnud, et ma just tahtsin lõpetada, aga kui siis kuulen, et ärge seda mingil juhul tehke, siis tunnen, et tuleb ikkagi jätkata.
Vahel on endalgi nii huvitav, ma ju ise saan ka pidevalt uut teada. Ka raadiost pole seni öeldud, et tee kaks saadet ja siis lõpeta.
«Müstilise Venemaa» kuulajate arv on väga suur. Kas teil on ettekujutus, kellele oma saadet teete?
Mul on sellega seoses üks huvitav kogemus. Aastaid tagasi suvisel ajal juhtus arvutiga midagi ja osa saateid kadus ära. Kuna taastamine oli võimatu ja me ei jõudnud paari saadet arhiivi jaoks linti võtta, pöördusin kuulajate poole, et järsku on keegi lindistanud. Ja raadiosse helistasid minu üllatuseks päris paljud. Siis ma uurisin ettevaatlikult, kes nad on ja millega tegelevad. See oli tõepoolest läbilõige väga erinevatest elukutsetest.
Kas Venemaa on müstiline maa?
Venemaa puhul on ikka öeldud, et mõistusega aru ei saa ja peab võtma kuidagi teisiti. See on ka vene mõtlejate seisukoht. Eks ta ikka on müstiline maa.
Teie tähelepanu keskmes on alati olnud suured riigid – Rooma riik ja muidugi Venemaa. Miks suured, mitte väikesed?
Ega Venemaa ei huvitagi mind. Absoluutselt mitte. Mind huvitab inimene. Lihtsam on vaadata suuri objekte kui luubiga väikesi, see hakkab nägemisele. Venemaa on suur riik, kuid ega suurel ja väikesel riigil pole suuri erinevusi. Kui me vaatame tänapäeva Eestit ja tänapäeva Venemaad, siis see erinevus on suhteliselt näiline.
Ma valisin Venemaa kui õppevahendi. Oleksin võinud ju võtta Prantsusmaa, Hispaania, aga Venemaa on meile lähedane. Me oleme olnud selle riigi koosseisus päris pikalt.
Mõistmine eeldab keelt ja märgisüsteemi tundmist. Venemaa märgisüsteemi ma valdan.
Mida ütleb märkide keel, millises suunas liigub Venemaa?
Tuleviku ennustamine on tänamatu töö. Niivõrd kinnine ja varjatud ei ole võim Venemaal mitte kunagi olnud. Tsaariajal oli kõik selge ja ka Nõukogude ajal oli mingisugune süsteem, tänapäeval on see absoluutselt varjatud.
Ka Vene juhtivatel kommentaatoritel puudub selgus. See on enam-vähem prognoositav, et retoorika muutub veel agressiivsemaks, ka imperialistlikud ambitsioonid ei kao mitte kuskile. Selge on see, et džinni enam pudelisse tagasi ei saa, üks märksõna on rahvuslus ja rahvusluse trummi taotakse täie jõuga edasi.
Venemaa teemal arutletakse praegu palju nii pereringis kui ka poliitilistes koridorides. Millise seisukoha teie arvates peaks Venemaal toimuvaga seoses võtma Eesti?
Loomulikult peab tähelepanu olema suunatud Venemaale. Kuid meie saatus ja tulevik ei sõltu mitte sellest, mis toimub Venemaal. Me ei peaks nii tähelepanelikult jälgima Vene välisministeeriumi mõne seitsmenda järgu tegelase avaldust meie aadressil, vaid hoopis seda poliitikat, mida Venemaa teostab Iraani suunal. Kas Iisrael ründab Iraani või Iraan ründab Iisraeli? Tegelikult võib see määrata meie saatuse.
Oma rahustuseks peaksime praegu tähelepanu Venemaalt suunama pigem sinna, kus võivad tekkida võimalused Venemaa imperialistlike soovide realiseerimiseks.
Kas tavaline inimene saab toimuvast adekvaatse pildi?
Ei, loomulikult ei saa. Paar aastat tagasi juhtusin oma tudengitega Moskvast läbi sõitma. Päeva lõpus küsisin, mis neid kõige rohkem üllatas. Olin veendunud, et vastus on seotud kirikutega. Nad ütlesid hoopis, et Moskva ise.
Nad ei oleks arvanud, et Moskva on selline metropol. Nendele inimestele, kes ei olnud kordagi Moskvas käinud, oli meie ajakirjandus maalinud Venemaast pildi kui kerjavast mutikesest ja räpastest tänavatest. See ei tähenda, et seal neid asju ei ole. Aga suurlinlik Venemaa külg nende jaoks puudus.
Kui sageli satute ise Venemaale?
Venemaal käin tudengitega igal aastal. Valikuks ei ole mitte kättesaadavad suurlinnad, vaid veidi raskemini ligipääsetavad kohad. Viimati käisime Vologda kandis. See aasta võib-olla võtame ajaloolise Lääne-Venemaa alad ja läheme Valgevenesse.
Paljude tudengite jaoks olete üks kunstiakadeemia säravamaid õppejõude, sest teil on haruldane võime siduda ajalugu tänase päevaga. Mis on see, mida olete püüdnud oma loengutes edasi anda?
Püüan anda mõistmist. Võib-olla teeksin seda teisiti, kui õpetaksin ajalugu ajaloolastele. Aga ma õpetan kultuurilugu arhitektidele, moekunstnikele, keraamikutele, ühesõnaga, kogu kunstiakadeemiale. Natukene põhjalikumalt üldajalugu kunstiajaloolastele.
Püüan neile kätte anda teatud väärtused, mida antud aeg peab oluliseks, mida põlastusväärseks, mida hindab. Ajalugu annab oleviku mõistmiseks väikesed võtmekesed.
Teil on kolm last. Millega teie lapsed tegelevad?
Poeg Jonatan (27) õppis ülikoolis politoloogiat. Hanna (25) ja Debora (23) õpivad Tallinna Ülikoolis sotsiaalteadust.
Kas teil endal on kunagi olnud ambitsiooni poliitikasse minna?
Ei, mitte kunagi. Ma võib-olla isegi läheks, aga sooviksin sel juhul juhtivat kohta. Kahjuks ei saaks ma ka siis rääkida kõike seda, mida tahan. Mul on oma eetilised tõekspidamised. Kui ma esindan institutsiooni, siis pean lähtuma nendest seisukohtadest.
Mis teid nördima paneb?
Tigedus ja agressiivne rumalus. Huumorimeele puudumine. Sellepärast on mulle ka poliitikas äärmused vastuvõetamatud, sest neil puudub huumorimeel.
Kuidas tööpäevast lõõgastute?
Vahel meeldib mulle vaadata ja lugeda asju, millest ma ei saa mitte midagi aru. Omal ajal lugesin Keelest ja Kirjandusest keeleteaduslikke artikleid, omamata vähematki ettekujutust grammatikast.
Olete öelnud, et ajalugu on nagu rongijaamast rongijaama sõitmine – mis on praeguse peatuse nimi?
See sõltub päevast. Vahel on selline tunne, et rong alles alustas liikumist. Seejärel aga tabab seletamatu läheneva lõppjaama aimdus. Kord toob see hinge rahutuse, siis jälle muudab eriliselt rahulikuks.
CV David Vseviov
Sündinud 27. mail 1949
Tallinnas
Haridus
1971 Tartu Ülikool, ajaloolane, ajaloo ja ühiskonnateaduste õpetaja
1978 ajalooteaduste kandidaat (PhD), ajalugu
2003 filosoofiadoktor (PhD), kultuuriajalugu
Töö
1976 TA ajaloo instituudi nooremteadur
1981 TA ajaloo instituudi vanemteadur
1986 dotsent, ERKI
1997 erakorraline professor, EKA
2003 korraline professor, EKA
Tunnustused
2008 Aadu Luukase missioonipreemia
2005 muinsuskaitse teenetemedal
2004 riigi kultuuripreemia
Teised Davidist
Jonatan Vseviov
poeg
Ma ei tea oma isast targemat inimest. Kui miski teda huvitab, siis huvitab see teda väga. Selles suhtes on isa emotsionaalne: ajalugu on talle põnev, see on isale nii töö, hobi kui ka puhkus. Tema oskus keskenduda ühel ajal detailile ja üldpildile, näha elemendis terviku peegeldust ja vastupidi on mulle muljet avaldanud nii kaua, kui mäletada suudan.
Üks, mida olen püüdnud isalt õppida, on tema erakordne oskus jääda rahulikuks, jääda iseendaks ka siis, kui tuleb seista vastakuti väikluse või rumalusega. Olen alati arvanud, et see õnnestub tal eelkõige seetõttu, et ta on väga hea inimene.
Lehti Hiller
abikaasa
David on ses mõttes eriline, et lisaks kõigele sellele, mille eest teda õigustatult tunnustavad tema lugejad ja kuulajad, on ta erakordselt hea inimene. Ääretult mõistev, abivalmis ja sõbralik. Ja nalja saab ka palju tänu tema oskusele näha maailma läbi heatahtliku huumori.
Davidil on oma suhe loodusega. Olles läbi ja lõhki linnainimene, naudib ta metsas käimist ja aiatööd. Eriti hästi kasvavad tal aias kabatšokid. Sügisel, pärast «saagikoristust» valmistab ta neist maitsva täidise ja kutsub kogu pere sööma. Talle meeldib huvitavaid roogi valmistada ja külalisi võõrustada. Minu on ta temale omasel leebel moel köögist välja surunud.
David on väga hea isa. Lihtsalt on, oma eeskujuga.