Valner Valme suhtles nädal aega Metro Luminali juhtfiguuri Rainer Jancisega. Tuhanded raadiokuulajad teavad Metro Luminali muidugi palade «Isa tuli koju» ja «Ta õrnas käes» järgi, oo jaa, ka need kullatükid leiab kogumikult «Sassis».
Rainer Jancis: küsi selgeltnägija Nastjalt!
6. detsember 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aga «Sassis» ei sisalda kronoloogilises järjestuses greitesthitte, vaid põnevamaid hetki läbi bändi aegade, tervikliku omaette albumina kokku panduna. Jancis on meeldivalt raju kõnepruugiga härrasmees, temaga ei ole kerge asju ajada, läksime temaga neil päevil isegi korra tülli – meeste jutud, normaalne –, aga tulemus on seda parem, lugege tema juttu, see ei ole meetilgutamine.
Kogumik «Sassis» kõlab rohkem nagu album. Lugudel on läbiv loogika, kõrvale on jäetud hunnik kahe esimese albumi hitte. Peal on ka lood filmist «Mina olin siin». Kuidas «Sassis» sündis?
Kogumik/Album. Kõlab lahedalt. Umbes nagu see ahv seal plaadikaanel. Segamini on armastus, vihkamine, sünd... surm. Mis hittidesse puutub, siis ega see kogumik ei olegi mõeldud greitest-hitsina ja praktiliselt kogu Luminal ongi ainult hitid. Plaanis on kõigi vanade punkide hirmuks veel ka kogumikud segamini, metsas ja pees... Aga muidugi ilma selle filmita poleks seda kogumikku. Kuna filmis kõlas nii vana kui uuem Luminal loomuliku tervikuna, jäin ka nõusse selle soundtrack/greatest shit/-album-kogumiku väljalaskmisega. Ja et keegi ei arvaks, et mina olen väljaandja!
Kiputakse arvama, et Metro Luminal on laiali, sina oled ometi ühes tükis. Samas oled mõista andnud, et Luminal võiks olla aktiivne, aga sa sooviksid bändiliikmetelt pühendumist, endistel luminallastel on aga muud bändid, projektid, tegemised. Mis staatuses Luminal praegu on?
Aga võiks selle selgeltnägija Nastja käest küsida? Pealegi, need arvama kippujad ei kipu kunagi kuulama, mida ma räägin ... Ma võiksin neile ruuporiga kõrva karjuda, mida ma arvan, aga nii kui nad trammis mõnd muud arvamust suvaliselt pealt kuulevad, arvavad nad kohe ümber. Tuleb meelde, kuidas «Värske Ekspressi» saade põhjendas minu singliga seoses mitte saatesse kutsumist nii, et ma pidin saate jaoks liiga intellektuaalne olema. Nende saade pidi lollidele mõeldud olema. Kuigi oskan ka ülinõmedat juttu ajada, aga nad ei pruugi seda teada. Igatahes nõmedamat kui Mihkel Raud.
Loomulikult nõuan nii endalt kui bändimeestelt pühendumust. Ja endalt rohkem kui bändimeestelt, aga mitte mulle, vaid muusikale. Tavaliselt tahavad bändimehed põhiliselt edvistada ja muusika on vaid vahend, mis seda võimaldab. No vaadake, kui seksikad on mõned bändid. Ma kohe minestan.
90ndatel oli Luminalil mitmeid raadiohitte, oli suur ja veendunud toetajaskond, ilmusid siiani populaarsed albumid «Coca Cola» ja «Ainult Rottidele». Siis aga tegite osalt elektroonilise instrumentaalplaadi «Sinus», mida võib lugeda Eesti esimeseks sõltumatuks CD-reliisiks, väljaandmisel sisuliselt ühe mehe töö algusest lõpuni, kujundusest levini. Kui me nüüd jätame kõrvale mõned vanad fännid, kes hoidsid kramplikult kinni lugudest «Ta õrnas käes» ja «Isa tuli koju», siis kuidas sel tagantjärele hinnates läinud on?
«Sinus» on läbi müüdud aastast 1999 ja ta oligi plaanitud reliisina, mis muutub rariteediks, mida juurde ei tiražeerita ja annab erilist värvi ansambli ajaloolises ristlõikes. «Sinuselt» on ostetud lugusid rahvusvaheliste kunstibiennaalide tunnusmeloodiaks, televisiooni, filmidesse. Ja nagu näha on seal mingi point, mis jätkab ajas tagasi tulemist. Nii et otsustage ise. Kui 12 aastat peale selle muusika kirjutamist endiselt on see nõutud kraam filmides, teatris... Ka Oscarile kandideerivas filmis «Mina olin siin» on «Sinuselt» kaks träkki.
«Isa tuli koju» ja «Ta õrnas käes» on head lood, tasub kramplikult kinni hoida. Hambad ristis. Uskuge, ma teen muusikat, mis mulle päriselt meeldib ja on eheda emotsiooniga. Nii «Sinuse» träkkide kui «Isa tuli koju» loomise ajal jooksid judinad üle selja. Ja itaalia diskot ja Iron Maidenit kuulates jooksid ka kunagi judinad üle selja. Igasugused asjad võivad hirmlahedad olla, kui saad pointile õiges ajas õige hetkel pihta. Aga point võib muutuda.
Paljud asjad muutuvad pärast oma aega piinlikuks, isegi naeruväärseks. Tõsiselt tehtud filme fännitakse dekaade hiljem kui supertobedaid. Bla-bla-bla.
Nüüd jõuan tänapäeva, mulle tundub, et Luminali olemust kokku võttev album «Sassis» ja bändi nelja pala kõlamine filmis «Mina olin siin», mis on jõudnud juba 40 000 vaatajani ja skoor kasvab, on märgid sellest, et olete jälle popp, olete jõudnud uue põlvkonnani. Mis arvad?
Võib-olla. Meie näeme ainult vaatajate arvu. Seda, mis neile kohale jõuab, me ei näe. Aga reitinguid ju sedasi, pinnapealsele infole tuginedes koostataksegi.
Tegutsed ka produtsendina, viimatiilmunuist tunnustaksin Ultramelanhooli albumit «Materjal». Milliseid bände sa vastu võtad, mis muusikat nad peaksid tegema või tingimustele vastama?
Uhh. Sõbrad peavad olema. Või vähemalt sõbralikud. Muusika peab meeldima. Ise tõstaksin enda produtseeritud bändidest esile ka Zahiri ja Kriminaalset Elevanti. Jah. Probleemi pole, kui muusika on hea ja elementaarne suhtlemisoskus olemas, küllap minuga kuidagi ikka kokkuleppele saab, kui ajagraafik võimaldab.
Räägi oma muudest projektidest ka, aasta hakul ilmuvast sooloplaadist ja «Tantsumaratoni» filmimuusikast.
Ma loodan, et nii minu nn sooloplaadist kui «Tantsumaratonist» ilmub veel artikleid ja nende tutvustus ei piirdu selle väikse lõiguga siin? Lühidalt. «Tantsumaraton» on minu kirjutatud 50-minutine rokkballett. Teos on kirjutatud rokkansamblile ja orkestrile, salvestatud Narva sümfooniaorkestriga. «Tantsumaratonist» ilmub DVD veel detsembris. Minu «soolo»-plaadile läheb nii lugusid tantsumaratonist, filmist «Mina olin siin», mis ei sobinud Metro Luminali formaati, kui muudest tehtud töödest. Niisiis on tegu kogumikuga tehtud töödest pluss paar-kolm täitsa uut lugu. Järgmisesse sügisesse plaanin terviklikku stuudioplaati.