Mihkel Mutt: neli palka, neli palka…

Mihkel Mutt
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mihkel Mutt.
Mihkel Mutt. Foto: .
Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, miks riigikogu palga sidumine kahe järjestikuse koosseisuga on absurdne.

Avalikkuse nurinat riigikogulaste palga üle tõlgendati mõni aeg tagasi eeskätt rahva rahulolematusena asjaosaliste kehva tööga. Ja et kui «Toompea rahvas» eeskujulikult tegutseks, siis maksku endale ükskõik kui palju.



Nüüd (võimalik, et majanduslanguse tõttu) paistab, et asi pole niivõrd kordade arvus või protsendis, kui ikka selles keskmises endas. Palk võiks olla ka kümme keskmist – juhul kui selle ühega (täpsemalt küll nn mediaaniga) saaks viisakalt ära elada. Enamikule inimestest on tähtsam absoluutne, mitte suhteline heaolu. Kuigi elu viivad edasi enamasti need, kel konkurents veres ja kes tahavad naabrist paremad olla, siis väga paljudele piisab, kui endal rahulik ja mõnus elada. Ma ei ole kindlasti originaalne, aga ütlen siiski, et ei kujuta ette, mismoodi suurem osa inimesi praegu oma kuue-kaheksa tuhande netoga kuus toime tulevad, välja arvatud karsked poissmehed (kui sihukesi peaks muidugi leiduma).



Aga praegu on päevakorras patiseis palkade muutmise ümber. Muutmise vastased viitavad põhiseadusele, mille järgi saab riigikogu palka muuta ainult riigikogu järgmisele koosseisule. Siia ongi koer maetud, sest see seadus on vastu võetud reaalsusega kontaktis olemata ning mõjub absurdselt. (Jääb küsida, kellele oli see kasulik?) Asi selles, et kaks järjestikust riigikogu ei võta sihukest seadust ilma peal vastu. See on kindel nagu universaal­universum.



Põhjusi on palju. Esiteks – meile tundub küll, nagu oleks riigikogusid mitu, järgmine koosseis erineks praegusest, nii nagu praegune eelmisest, aga see on illusioon. Tegelikult on meil üks riigikogu, üks reisiseltskond, mis vahel hõreneb, osa läheb käib vahepeal kusagil ära, aga tuleb siis tagasi ja sõit jätkub. Parteide vanad joped on ikka sees. Tegemist on mõttelise vennaskonnaga, kuhu kuuluvad niihästi enamus kui opositsioon ja mille liikmed on isekeskis salasidemeis, ükskõik kas nad endale sellest aru annavad või ei.



Kuidas sa hakkad järgmise koosseisu palka vähendama, kui kavatsed ise sinna kandideerida ja suure tõenäosusega jõuadki pärale? Oksa, millel istutakse, ei saeta.



Ja kui sa ka ei kavatse riigikokku naasta või oleksid tõemeeli valmis osast hüvedest loobuma (nt oled juhtumisi kroonimiljardär), siis pead ometi arvestama teatud moraalse survega.


Esiteks muidugi riigikogu järgmise koosseisu poolt, kuhu kuulujad võivad sind needma hakata ja vaimselt ära lintšida. Aga asi on laiem. Just siin avaldub selle nähtamatu klubi mõju. Kujutlegem riigikogulast, kes on sattunud virtuaalsesse Riigisaali, mille seintelt vaatavad tema peale rahva teenrite eelmised põlvkonnad.



Tiit Toomsalu, Arvo Sirendi, Illar Hallaste, Talvi Märja, Feliks Undusk, Raivo Paavo ja paljud-paljud teised seiravad ju hommikust õhtuni Kalvi Kõva, Lauri Luige, Kalle Pallingu ja teiste nooremate riigikogulaste iga liigutust. Niipea kui nood midagi teha kavatsevad, tuleb neile nagu iseenesest pähe mõte: aga kuidas oleksid minu asemel toiminud nemad?



Võib-olla nemad vangutaksid palgamuutmise mõtte peale etteheitvalt pead – miks just teie tahate positsioone käest anda, miks nõrkete eesliinil? Seepeale löövad praegused olijad selja sirgu ning neelavad alla kõik ajakirjanduses kõlanud etteheited.



Muidugi ma liialdan natuke, sest nimeliselt riigikogude koosseisud ikka vahelduvad ka. Aga vaheldujaid on kahte sorti. Ühed on need, keda võeti punti ainult korraks, ühele ringile. Teised on parteidele vajalikud tegijad, ja kui nemad seekord sisse ei saanud, siis ei jäeta neid kuivale. Nemad hakkavad tööle nõunikena, ministeeriumides, parteiaparaadis, omavalitsustes jne.



Seda näeb ju päevast päeva. Kui keegi astub reha otsa, jääb joomisega vahele, võtab pistist vms, siis viiakse ta ajutiselt kuhugi, kus ta silma ei torka, aga on oma iminapakesega ikka riigi rahakoti küljes. Seal ta ootab nagu konserveeritud spioon, kuni saabub taas tegutsemistund. Ka nendega tuleb riigikogu praegusel koosseisul oma palka vähendama asudes arvestada. Ka nemad on osalised ametnikusolidaarsuses, mille järgi oma palka ei vähendata. Las ajakirjandus vigiseda.



Aga kui, käsi südamel, küsida, kas nad ei toimi loogiliselt? Kujutlegem, et riigikohus otsustab, et palka võibki vähendada. Mis siis?



Võib-olla järgmise arvamusküsitluse järgi on riigikogu maine paar protsenti kõrgem, aga ülejärgmises enam mitte. Milleks siis ohvreid tuua? Eestlane iriseb oma parlamendi kallal niikaua, kui see riik püsib.



Ja ka asja praktiliselt, otstarbe aspektist arutades pole kuigi palju võimalust, et kaks koosseisu jõuaksid ühele nõule. Elu ju muutub ja areneb, majanduslik olukord sealhulgas. Võib-olla praegu on see kehv ja läheb järgneva aastaga veel kehvemaks, nii et kõrgametnike-poolne teatav ohver oleks moraalse väärtusega.



Aga järgmise koosseisu esimeste istungite ajaks, mil sel on esimene võimalus palgaküsimusega tegelema hakata, võib olukord olla märksa roosilisem. Siis saab tavakodanik võib-olla ka ühest mediaanpalgast ära elada. Siis poleks «Toompea rahva» palka tarvis muutagi. Nii võiks koguni öelda, et oma palka praegu puutumata jättes ilmutab riigikogu optimismi Eesti riigi käekäigu suhtes. Küll asjad paranevad!



Need neli keskmist kehtivad seni, kuni kehtib Eesti riik. Ja las kehtivad, aga ärgu tuldagu puru silma ajama mingi kahe järjestikuse koosseisuga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles