Andrei Tarkovskit ja tema käekirja teavad kõik. Tema noort soome ametivenda Jukka-Pekka Valkeapääd ilmselt mitte keegi. Alustuseks võib öelda, et Valkeapää täispikas debüütfilmis «Võõras» (Muukalainen) on Tarkovski mõjutusi jõuliselt näha ja tunda.
Ühe soome poisi hallikasroheline unenägu
10. detsember 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täpsemini küll noore režissööri ambitsioonikat püüdu luua seda salapärast ja kummastavaid kujundeid täis pikitud keskkonda, kus reaalsus ja illusioon lootusetult segunevad. Teha film, mis nõiub vaataja endasse.
Stsenaariumi idee – film tummast poisist, kes elab oma emaga mahajäetud paigas metsade keskel ja külastab aeg-ajalt oma vangis istuvat isa; korraga saabub aga kogu rahu ja rutiini rikkuma võõras – tiksus Valkeapää peas juba mitu aastat tagasi. Palju inspireeris režissööri ka tema enda lapsepõlv, just selles mõttes, et uurida, mis toimub lapse jaoks päriselt ja mis unenäos.
Eesti loodus täies ilus
Laste teema on Valkeapääle üldse hingelähedane, ka oma esimesed lühimängufilmid tegi ta lastest. Viimane neist, «Kiik» (Keinu), osutus aga festivalidel niivõrd menukaks, et inglaste levifirma Wild Bunch lubas toetada ka noore režissööri esimest täispikka filmi. Ühtlasi saab «Võõrast» Valkeapää koolilõputöö, millega ta plaanib kaitsta bakalaureusekraadi Helsingi kunsti- ja disaini kõrgkoolis.
Kogu film on üles võetud Eestis, kuna režissööri sõnul ei ole võimalik Soomest sellist loodust leida. Vanglastseenid on filmitud Patarei vanglas, eestilikud segametsad leiti Puhtust, jõed Soodlast, talukoha eksterjöör ehitati üles Võrumaa heinamaale ning interjöör leiti samuti Võrumaalt Luutsniku mõisast. Seega pole sellist talukohta nagu filmis tegelikult kusagil olemas.
Operaator Tuomo Hutri on Eestimaa loodusest tõesti viimase välja pigistanud ja visuaalselt on film igati õnnestunud. Üks teose tugevamaid trumpe on kahtlemata koloriit – vastavalt meeleoludele on väga täpselt valitud episoodide põhitonaalsused, halli, valge ja rohelise eri variatsioonid kannavad endas seda üksindust, lootusetust ja hirmu, mida autor ilmselt rõhutada soovib.
Kuid nagu suure kunstilise ambitsiooniga debüütide puhul tihti juhtub, hakkab ka «Võõras» kaamera võimaluste lõputu eksponeerimine, näiteks fookusega mängimine, pikapeale ära tüütama.
Režissööri enda sõnul tahtis ta filmi üles võtta tumma poisi vaatepunktist. Kohati on see püüdlus endaga kaasa toonud huvitavaid võttenurki, kuid tervikuna on idee hajus.
Siiruse ja aususega silma paistva rolli teeb peategelane, tumma poissi kehastav vene koolipoiss Vitali Bobrov, kelle režissöör valis välja 800 kandidaadi hulgast ja kellele see on ka esimene ja viimane filmiroll.
Pärast Eesti esilinastust märkis Bobrov, et tumma poisi rolli polnud tal sugugi raske sisse elada – tuli lihtsalt kogu aeg vait olla!
Valge hobune ja rongad
Sümbolitegagi pole Valkeapää kokku hoidnud. Mõned neist, nagu näiteks valge hobune, tumma poisi ainus sõber ja mõttekaaslane, mõjub küll suhteliselt klišeelikult. Klassikaline kunstlik pisarapressija on muidugi kaader, kus hobune jala murrab – ilmselt on tegu pärast koera järjekorras järgmise loomaga, kes inimeses kaastunnet tekitab. Uudsena ei mõju ka meeleheitlikult kaadris kriiskavad rongad. Hästi õnnestunud on aga isa ja poega ühendava karbikese sümbol, mille sisu vaatajal saladuseks jääbki. Mida seal peidetakse?
Kiita tuleks ka Helena Tulve komponeeritud muusikat, mille närviline, kriiksuv ja kägisev olemus ideaalselt filmi emotsiooni edasi annab.
Süžeeliselt on loo algus paljutõotav, kuid kahjuks jääb stsenaariumi areng sellise pretensioonika pildikeele jaoks pinnapealseks. Lugu jääb ühe koha peale seisma, episoodide vahel pole emotsionaalset dünaamikat, kogu film veereb ühtlase sordiini all kuni lõpuni.
Arvestades aga, et tegu on debüüdiga, on tulemus vähemalt nii muusikaliselt kui visuaalselt kiiduväärne.
Uus film kinolevis
«Võõras»
Režissöör Jukka-Pekka Valkeapää. Stsenaristid Jukka-Pekka Valkeapää ja Jan Forsström. Operaator Tuomo Hutri. Helilooja Helena Tulve
Osades Vitali Bobrov, Jorma Tommila, Emilia Ikäheimo ja Pavel Liska
Soome-Eesti (Exitfilm)-Saksamaa-Suurbritannia 2008
Alates 8. detsembrist Tallinna kinos Sõprus ja Tartu kobarkinos
---------------------------------------------------------------------
Tarkovski ka, aga mitte ainult
Režissöör Jukka-Pekka Valkeapää, kui palju on mõjutanud teie filmikeelt Andrei Tarkovski?
Loomulikult on tunda Tarkovski mõjutusi, kui me räägime art-house’ist kui filmistiilist. Ma olen vaadanud palju Tarkovski filme ja mulle väga meeldib, kuidas ta portreteerib loodust ja kasutab aega. Kuid ma ei ütleks, et Tarkovski on minu kõige suurem mõjutaja. Puhta filmikeele kasutamist olen õppinud ka sellistelt 1920ndate sakslastelt nagu Murnau ja Lang, samuti 1970ndate ameeriklastelt, näiteks Coppolalt.
Suurem osa filmist on tehtud väikese poisi vaatenurgast, kuid ometi pole see läbiv stiil. Miks?
Jah, ma ei kasuta puhtalt subjektiivset kaamerat. Ma isegi ei tea, miks. Kuid oluline on see, et me ei näe filmis ka mitte ühegi teise karakteri vaatenurka peale poisi oma. Ei ole ühtki võtet ema vaatenurgast. Samas on filmis mõned kohad, kus poiss näeb midagi, mida vaataja ei näe.
Kindlasti painab igat filmi näinut küsimus, mis ikkagi peitub selles väikeses karbis...
Ma arvan, et see on nüüd koht, kus filmitegija peaks end taandama. Ükskõik mis ma praegu ütleksin, oleks see vale. Ma usun, et igal filmivaatajal on karbi sisust oma tõlgendus, ja ma ei taha seda temalt ära võtta. (PM)