Enn Soosaar: paradoksne vabadus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Priit Simson

Vabadusse, demokraatiasse ei astuta – vabadusse, demokraatiasse kasvatakse ja seda teed ei saa läbi käia päevapealt. Me ei tohi üleolevalt suhtuda võimalusse, et tõsise majandusliku allakäigu puhul satub esimesena löögi alla just vabadus, hoiatab kolumnist Enn Soosaar.


Vabaduse saime slaavlastelt, priiuse germaanlastelt. Nii sõna vaba kui ka prii on eesti keeles laenud. Vaba tuleneb vanavenekeelsest sõnast svobod ja prii keskalamsaksakeelsest sõnast vri. Mõlemad tüved on vanad ja kasutusel vastavalt slaavi ning germaani keeltes ka tänapäeval. Näiteks inglise keeles free ja freedom, saksa keeles frei ja Freiheit, rootsi keeles fri ja frihet. Svobod-tuletisi leiame enamikust praegu kõneldavatest slaavi keeltest.



Laenamised toimusid hiliskeskajal, niisiis vähem kui tuhande aasta eest. Mul napib teadmisi, et öelda, kas meie eelkäijad kasutasid varem mõnda omasõna edasi andmaks sedasama mõistet, olekut, seisundit, mida tähistavad vaba ja vabadus, prii ja priius. Aga ligilähedaselt sellel ajal, kui eestlased olid kaotamas või kaotanud pikkadeks sajanditeks otsuseõiguse oma maa ja saatuse üle, tekkis vajadus kaheks sünonüümseks laenuks. Huvitav on märkida, et tõenäoliselt vanem laensõna vaba-vabadus on tõrjunud prii-priiuse, mis oli eriti populaarne 19. sajandil, tänapäeva eesti keelest – ei, mitte just suisa välja, aga siiski suhteliselt vähepruugitavaks lekseemiks.



Mida tähendab vabadus? Eks olekut, seisundit, võimalust, mis tagab iseolemise, suveräänsuse. See on tolle mõiste nii-öelda jaatav määratlus. Defineerimine läheb tunduvalt lihtsamaks, kui ehitame selle üles eitusele või vastandusele. Vabadus on olek, kus puuduvad piirangud, keelud, kohustused, sundused. Vabadus on olek, kus ei sõltuta kellestki või milleski, kus ei alluta kellelegi või millelegi, kus keegi või miski ei kehtesta kellegi või millegi üle oma käsuõigust või ülevõimu.



Muide, «Eesti kirjakeele seletussõnaraamat» annab sõnale vaba 11 tähendust ja sõnale vabadus kuus tähendust. Seejuures lähtub valdav osa sõnaraamatu seletusi või määratlusi just eitusest või vastandusest.



Vabadust saab liigitada või lahutada mitut moodi. Küllap viljakamaid viise on eristada individuaalset ja kollektiivset vabadust. Esimene puudutab igaühte meist otseselt, iga inimest, elanikku, kodanikku. Tegemist on isikuvabadustega. Neid sätestab ning tagab hulk dokumente, avaldusi, kokkuleppeid, seadusi. Nimetagem kõige olulisemad ehk ühelt poolt «Inimõiguste ülddeklaratsioon» (aastast 1948) ning «Inimõiguste ja põhivabaduste Euroopa konventsioon» (aastast 1953) ja teiselt poolt paljude riikide – ka Eesti Vabariigi – põhiseadus.



Samuti saab ja tuleb vabadusest ja selle olemasolust või puudumisest rääkida inimeste suuremate organiseeritud koosluste puhul, nagu kogukond, ühiskond ja eelkõige riik. Riik saab olla iseseisev ja sõltumatu. Ent riik võib olla mõne teise riigi, võõrvõimu poolt okupeeritud või annekteeritud. Riik võib olla sunniviisiliselt muudetud või vabatahtlikult muutunud teise riigi vasalliks ehk sõltlaseks.



Ladinakeelne res publica tähendab otsetõlkes «avalik, ühine asi». Paljud keeled kasutavad toorlaenu, samal ajal kui eesti keel on leidnud huvitava ja paljutähendusliku vaste: vaba riik.



Vabadusel kui poliitilisel mõistel ja üksikisiku õigusel on pikk ajalugu. Poliitilist ja individuaalset vabadust tunnustavad embrüonaalsel kujul juba need ühiskonnakorralduse mudelid, mida kujundasid oma savi- ja kivitahvlitel Hammurapi ja Mooses.



Innustavaks lööksõnaks muutus vabadus siiski alles 18. sajandi lõpul, kui Prantsusmaa kolmas seisus ja Põhja-Ameerika uusasukad üritasid revolutsiooniliste muudatuste varal ennast kehtestada ja otsustusvõimu aristokraatliku vähemuse käest üle võtta. Tõsi, vabadus, võrdsus ja vendlus jäid veel tükiks ajaks pigem teoreetiliseks ideaaliks. Uue tähenduse ja sedaviisi meid kõiki siin läänepoolses maailmas puudutava praktilise lahenduse said need mõisted 20. sajandi teisel poolel.



Teine maailmasõda oli kõige kohutavam – kõige inimohvriterohkem ja kõige suuremaid ainelisi purustusi põhjustanud katastroof inimkonna ajaloos. Ent mitte ainult seda. Viimane suursõda sai puhkeda, kuna Euroopasse oli tekkinud – tagantjärele targad kinnitavad, et oli lastud tekkida – totaalne kõlblusvaakum.



Nõnda jõudsidki Euroopa helgemad pead pärast kahurite vaikimist järeldusele, et uut moraalset kollapsit saab ära hoida vaid siis, kui riikidevahelised suhted kujundatakse põhimõtteliselt ümber ja inimestele tagatakse reaalelus nende põhiõigused, kohustused ning vabadused. Nii riigil kui ka üksikisikul on huvid. Aga oma huve teoks tehes peavad riigid ja üksikisikud arvestama seda hoiakute ja suhtumiste kogumit, mida nimetatakse demokraatlikuks väärtussüsteemiks.



Eesti Vabariigi – taas toonitan liitsõna esimest poolt VABA-riigi – väljakuulutamisest möödus tänavu 90 aastat. Kui laseme pilgul libiseda üle ÜRO liikmesriikide pika nimekirja, siis kuulume pingerea esimesse poolde, vanemate riikide hulka.



Euroopas oleme siiski uustulnukad – üks nendest viiest, kellel õnnestus iseseisvuda (Soome, Eesti ja Läti) või taasiseseisvuda (nagu Poola ja Leedu) Esimeses maailmasõjas ennast kaotajaks mänginud Vene impeeriumi rusude vahelt.



Aga kui 90 aastast rehkendame maha kaks sakslaste (keisri- ja Natsi-Saksamaa) ning kaks venelaste (mõlemad NSV Liidu) okupatsiooni, jah, kui palju jääb meile järele iseseisvusaastaid? Vähem kui 40.



Kui soomlastel juhib riiki, ajab äri ja teeb teadust iseseisvusaja neljas sugupõlv, siis meil on asi nukker mis nukker. Ei suutnud uus, vabaduses üleskasvanute põlvkond haarata ohje oma kätte 70 aasta eest ja ka praegu, täna, hoiavad riigitüüri, suunavad majandustegevust, jagavad haridust need, keda koolitas ja kasvatas üles eelmine aeg. Need, kes esimesel vabaduseaastal ehk sügisel 1992 esimesse klassi astusid, on 2008. aastaks jõudnud parimal juhul bakalaureusekraadini – ei kuhugi kaugemale.



Probleem on siin selles, et vabadusse, demokraatiasse ei astuta – vabadusse, demokraatiasse kasvatakse. Lugu ei ole nii, et täna kuulutame ennast vabaks, teatame: meie oleme loonud või taastanud oma iseseisva VABA-riigi. Ja kui homme hommikul üles ärkame, on kõik paigas. Viibime vabas Eestis, kus elavad, töötavad ja ajavad asju vabad inimesed. Küll oleks tore, kui nõnda oleks!



Ajas tagasi vaadates näeme, missugust pingutust nõudis demokraatliku elukorralduse toimima panemine Eestis 1920ndatel ja 30ndatel aastatel. Ja peame möönma, et päriselt see ei õnnestunud. Umbejooksnud parlamentaarse riigi asendamine presidentaalse riigiga, kus puudusid erakonnad, ei olnud samm edasi, vaid tagasi.



Samas ärgem unustagem, et suurem osa Euroopast – enam-vähem kogu Kesk-, Ida- ja Lõuna-Euroopa – oli Teise maailmasõja künnisel teisenenud täis- ja pooldiktatuurideks. Teiste aia taha läinute kõrval nägi Eesti küllaltki hea välja. Meil suudeti tõrjuda või vältida paljusid demokraatiat välistavaid välis- ja sisepoliitilisi surveid ning peibutusi. 1938. aasta põhiseadus polnud suurem asi, aga see toimis. Eestis ei olnud institutsiooni või isikut, kelle valitsusvõim olnuks piiramatu.



Liiatigi kehtisid põhiseaduslike institutsioonide lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtted. Rääkimata sellest, et meil ei hävitatud poliitilisi vastaseid, puudusid koonduslaagrid ja ajakirjandus oli teatud kitsendustest hoolimata suhteliselt vaba. Võtke vaevaks lehitseda – kas või internetis – 1930ndate aastate teise poole eestikeelseid ajalehti-ajakirju ja teid üllatab, kui laias ulatuses ja mitmekülgselt käsitletakse nendes sise- ja välispoliitilisi teemasid.



Mineviku tõlgendused võivad erineda – olenevalt vaatekohast ja loomulikult ka sellest, kui kriitiliselt või kui mõista püüdvalt olevikust tagasi vaatame. Aga üks on selge: mineviku eest ei ole meil pääsu, kui arutluse all on vabadus.



Vabadus sõltub ajast. Praegu viibib Eesti ja valdav osa Euroopast ajajärgus, kus aeg ise ja olud soosivad vabadust. Aga nõnda ei ole see alati olnud. Veel enam. Ka tänapäeval ei ole iseolemine kaugeltki mitte kõikidele inimestele, rahvastele endastmõistetavus. Inimkond tunneb pikki perioode, kus vabadus – ükspuha mis vormis, väljenduses või mõistes – oli ja on jõhkralt maha surutud.



Enam-vähem kõik Euroopa vanad ja uued riigid – Eesti kaasa arvatud – alustasid 1920ndate alguses demokraatlike ümberkorralduste hurmas. Paraku järgnes üldisele entusiasmile pettumus, eriti maades, kus puudusid vabaduses elamise ja esindusdemokraatiaga tegelemise varasemad kogemused.



Tahes-tahtmata kerkis avalikkuse keelele ja meelele küsimus: kes või mis oli süüdi, et ilusad lootused ei täitunud? Patuoinas leitigi, nimelt demokraatia. Ühes riigis teise järel kuulutati kurjajuureks liialdused demokraatiaga, selle üledoos põhiseaduses ja ühiskonnas. Inimesed ei mõistvat vabadusega, mis neile antud, arukalt ümber käia, ja rohuks, mis avitavat, sai vabaduste piiramine. Põrgutee totalitarismi ja diktatuuri oli valla.



Seejuures, jah, vabaduse piiranguid – vähemasti algperioodil – ei vastustanud rahva enamus õieti kusagil. Kõva käe poliitika leidis sageli pigem heakskiitu. Ka Eestis oli kolmekümnendate aastate teisel poolel demokraatia vähikäigu pärast mures vaid vähemus.


Enamus leppis, paljud koguni tervitasid nihkumist autoritaarsuse poole. Nende jaoks olid üleüldise heaolu kasv ja näiline stabiilsus palju tähtsamad. Kummatigi ei muutunud autoritaarsus Eesti variandis ei vägivaldseks ega šovinistlikult agressiivseks – isegi mitte poliitilises retoorikas.



Teistki aspekti tasub rõhutada. Rahulolematust ei põhjusta mitte ainult poliitilised altminekud, iseäranis demokraatia rakendamisel. Tõsiseks ohuks vabadusele võivad saada ka majanduslikud vapustused. Või öelgem nõnda: kui majandus lonkab kahte jalga, on poliitilisel demagoogial pidupäevad.



1929. aastal Ameerika Ühendriikidest alguse saanud finantskriis raputas kogu maailma. Vaba turu majanduse «ootamatud» raskused panid paljusid kahtlema demokraatliku valiku otstarbekuses. Õli valasid tulle populistlikud politikaanid, kes mõistsid, et nendesuguste lootus suurt kala kätte saada realiseerub ainult sogases vees.



Nii ei pruugi tagantjärele imestada, et kõva käe ihalus ja platsi puhtaks löömise vajadus leidsid Euroopa rahvaste hulgas laia vastukaja. Kui majanduslik konjunktuur hakkas paranema, tõotades peagi saabuvat õitsengut, oli vähe neid, kes nõudnuks kiiret naasmist ühiskonnakorralduse vormi juurde, mida tänapäeval nimetame läänelikuks demokraatlikuks. Mis edasi sai, seda teame liiga hästi.



Eks vabaduse paradokssus väljendunud siingi. Paljud eurooplased muutsid isikliku ja lähedaste mugavuse ning heaolu priiuse mõõdupuuks. Gensek’id, führer’id, duce’d või ka koduvillased paternaalsed riigiisad läksid Esimese ja Teise maailmasõja vahel manipuleeritavale massile peale, sest nad tekitasid illusiooni, et nende käes on helge tuleviku võti. Vabatahtlikult usuti nende demagoogiat ja nõustuti Suure Idee nimel piirama vabadusi.



Ma ei taha väita, et 2008. aasta ülemaailmne finantskriis ja majanduskasvu praegune langus, mille kestust ning tegelikke tagajärgi ei oska praegu keegi veel ennustada, vallandaks kaheksakümne aasta taguse sündmuste ahela.



Aeg on teine, olud muutunud ja küllap otsustajadki midagi õppinud. Aga oht on olemas, ja eriti nende rahvaste juures, kelle demokraatia kogemus on lühike või puudub sootuks.


Asi võib untsu minna. Teisalt on meil põhjust loota, et siin suurregioonis, kus Eesti viibib, järgneb lainepõhjas ärakäimisele tõus. Miinuskasv rühib aasta või paari pärast taas plusskasvuks. Sellegipoolest ei tohi me üleolevalt suhtuda võimalusse, et tõsise majandusliku allakäigu korral satub esimesena löögi alla just vabadus.



Kurb näide on Venemaa. Kahel korral – 1917. aastal pärast Veebruarirevolutsiooni ja möödunud sajandi üheksakümnendate algul – üritati seal euroopalikku demokraatiat võrsutada. Mõlemad katsed ebaõnnestusid. Ja kes-mis oli esimene kaotaja? Vabadus nii kitsamas kui ka laiemas mõttes: üksikisiku vabadus ennast väljendada ning teostada, rahva nn sotsiaal-ne vabadus mõjutada ning kujundada oma riigi käekäiku.



Venemaa – ja loomulikult mitte ainult Venemaa – puhul teeb asja eriti ärevaks venelaste hulgas valitsev arusaam, et ainult võimekas ning pühendunud juht suudab rahva tekkinud ummikust välja viia. Kõva kätt on vaja, et riik jälle suureks ja võimsaks muutuks, et ahnus, isekus ja korruptsioon ühiskonnast välja juuritaks. Kõva kätt on vaja, et lahti saada demokraatia valeprohvetitest.



Piiranguteta vabadust ei ole olemas. Inimene on sotsiaalne olend, ja niisiis determineeritud elama ning töötama teistega koos. Igaüks peab loovutama teatud osa oma võimalikust vabadusest üldsuse hüveks. Elujõuliseks ei ole osutunud ei mitmesuguste anarhistlike liikumiste ega ühiskonnast ennast irrutanud indiviidide üritused vastustada kitsendusi, mis seavad nende isikliku vabaduse nautimisele raamid. Emba-kumba: mõne aja pärast kas loobutakse trotsist ning pöördutakse nn normaalellu tagasi või lüüakse kõigele käega ning sulgutakse erakuna endasse.



Muide, romantismi ajastust peale on ühiskonnaga konfliktis olev tugev trotslik natuur olnud paljudele tavalistele inimestele omamoodi paleus. Ka Nõukogude ajal kasvatasid mõned nendest väga vähestest vastustajatest, kes jaksasid mugandumisest keelduda, enda kohale oreooli. Siiski olid ja on nii dramaatilised enese vabastamised erandid. Pealegi ei ole ma päris kindel, kas tõrksus teeb inimese vabaks.



Minu jutu teema ei ole praegu siiski inimese vabastamine, vaid tõsiasi, et inimeseks olemine ei anna meile mitte ainult vabadusi ning õigusi, vaid paneb meie peale ka kohustusi ning vastutusi. Vaba tahe on olemas, aga mina-sina-tema ei saa ega tohi oma vaba tahet realiseerida ükskõik mis moel, ainult oma kasu või huvisid arvestades.



Kas peaksime ka seda tõika pidama vabaduse paradoksiks? Vabad oleme, aga vabalt, ainuüksi oma suva järgi toimida me ei saa. Või läheme veel kaugemale. Et vabaduses vaba olla ja vabaks jääda, peame ennast vabatahtlikult piirama. Elu on ohjelduste kadalipp – sünnist surmani.



See isemõtlemine, mida ma täna siin olen arendanud, ei ole uus ega originaalne. Vabaduse-probleem on inimest vaevanud hallist ajast peale – sellest sumedast hahetavast hommikust alates, kui meie kauge eellane ärkas just enne päikesetõusu, kratsis kukalt ja esitas talle endalegi ootamatult saatusliku küsimuse: kes ma olen? Ja esimesele kiuslikule küsimusele teisegi: mis ma siin teen?



Ja kui ma olen ja teen, siis: kui vaba ma olen oma olemises ja tegemistes? Jah, kui sõltuv või sõltumatu nendest teistest karvututest olenditest, kes ilmusid koopasuhu, ringutasid oma igahommikust ringutamist, kõhvitsesid ennast siit ja sealt ja tõid kuuldavale kraaksatusi, mis tähendasid enamat kui tervitust kerkivale päikesekettale. Nad seisid seal Aafrika hommikukirkuses, käputäis meie kaugeid-kaugeid esivanemaid, ja arutasid eristuvate tähenduslike häälitsuste abil, mida uuel päeval ette võtta, et kõht oleks täis ja suguharu suurte ja väikeste ohtude eest kaitstud.



Aga ühele nooremapoolsele nende hulgas oli söönuks saamise ja elus püsimise murele lisandunud uus murekoorem. Kes ma olen ja milles väljendub minu vabadus? See paine ei kadunud. Vastupidi: ta andis need vastuseta küsimused edasi oma lastele ja lastelastele. Ja nõnda sündis, et tema järeltulijad ei olnud enam need, kes olid olnud tema eelkäijad.



Priius kallis anne, taeva kingitus laulsid eestlased sada ja rohkem aastat tagasi. Vabaduse nimel, iseseisvuse taastamise pärast laulsime ka meie kahekümne aasta eest. Ja taastasime iseseisvuse, saime iseolijateks, isemõtlejateks, saime vabaks. Või….



Artikli aluseks on Eesti Ajaloomuuseumis «Isemõtlejate päeval» peetud ettekanne
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles