Alexandros Grigoropoulos oli 15-aastane õpilane, kelle elu lõppes traagiliselt – Ateena politseiniku kuulist eelmise nädala lõpus Ateena anarhiapesaks kutsutud Exarchia linnaosas.
Ateena kadunud põlvkond?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Exarchiasse politseinikel tavaliselt asja ei ole – seal ei tervitata neid ka tavalisel tööpäeval teisiti kui kivirahega. Surmapäeval reageerisid politseinikud endi sõnul nende suhtes agressiivselt käitunud inimestele hoiatuslaskudega, mis poissi tabasid kogemata. Noored seda aga ei usu.
Exarchia pole jumalast hüljatud koht – siin asub lisaks hulgale alternatiivsetele kohvikutele, raamatupoodidele ja skvottidele ka Ateena Polütehnikum, kus igal aastal mälestatakse 1973. aasta 17. novembri ohvriterohket diktatuurivastast ülestõusu, mille järgi on oma nime saanud ka marksistlik terrorirühmitus.
Grigoropoulose surma järel muutus kogu Ateena mitmeks päevaks Exarchiaks, demonstratsioonid levisid pealinnast edasi Thessalonikisse, Ioanninasse. Nädala keskel tabas riiki ka üldstreik.
Ei läinud kaua aega, kui ka Hamburgi ja Berliini tänavatel hüüdsid Kreeka anarhistidega solidaarsed demonstrandid: see, mis toimus Kreekas, oli mõrv ja vastupanu tuleb avaldada kõikjal, kirjutas ajakiri Der Spiegel. Eilseks olid vahepeal Madridi, Roomasse, Pariisi ja Kopenhaagenisse laienenud protestid jõudnud ka Soome. Turus ja Helsingis plaaniti kogunemisi Kreeka konsulaadi ja saatkonna juures.
Anarhismil ja vastupanul on Kreekas sügavamad juured kui paljudes teistes riikides ning mässajad näevad end nn kolonelide hunta vastu võitlejate järeltulijaina.
Pärast seda kui Kreeka 1970ndate keskel demokratiseerus, tekkis ja jäi püsima mõtteviis, et võimu vastu mässamine on ka vägivalda kasutades peaaegu alati õigustatud, kui mitte lausa imetlusväärne, kirjutas International Herald Tribune’is Yale’i Ülikooli politoloogiaprofessor Stathis N. Kalyva. Politsei ei tee kunagi midagi õigesti – kui nad käituvad liiga karmilt, on nad brutaalsed, kui mitte, siis ebakompetentsed.
Selle nädala mässajad on aga seotud ka laiema globaliseerumisvastase liikumisega, kirjutas ajakiri Time. Kiviviskajate internatsionaaliks kutsuti Saksamaal noori kapitalismi pahupoole vastu vägivalda kasutavaid mässajaid, kes heidavad halba varju ka rahumeelseile anarhistidele, kirjutab Der Spiegel. Vastalisusest rohkem ühendavad ajakirja sõnul neid noori aga meetmed: vägivald süsteemi esindajate vastu.
Lõhkujaist protestijad, kes loobivad politsei pihta Molotovi kokteile ja kive ning löövad sisse poeaknaid ja panid Ateena kesklinnas põlema jõulukuuse, on rahvusvahelises meedias leidnud üsna üksmeelse hukkamõistu. Kahju hinnatakse sadadele miljonitele eurodele, jõulud on suure osa Ateena kaupmeeste jaoks rikutud.
Tõsiasjas, et tänavatel mässavad vägivaldsed noored, keda on vaja ohjeldada, peitub aga vaid osa tõest. Kreeka mässajate omapära on see, et Kreekas on suurimad valitsusvastased tavalised inimesed, kelle emadel-isadel on tihti korralikud töökohad. Ka surma saanud Grigoropoulos elas esinduslikus linnaosas. Mässajad pole märkimisväärselt vaesed ega tõrjutud ega isegi sisserännanud nagu viimaste aegade suurimates tänavamäsudes Prantsusmaal mõned aastad tagasi.
Mäss süsteemi vastu? Millise süsteemi, küsis Saksa ajaleht Die Zeit. Need noored on sellesama süsteemi osa. Pealiskaudsel vaatlusel ongi tegu spetsiifilise probleemiga, kus kreeklased võitlevad oma riigi korruptsiooni ja vihatud riigistruktuuride vastu. Kreekas on tööpuudus noorte hulgas väga suur ka Euroopa Liidu keskmist vaadates, väljavaated muutusteks tunduvad nirud. Selle asemel, et noortele perspektiive luua, haarab politseinik relva järele, kui üks noor protesteerib, kõlab Ateena kesklinna põlema süüdanute loogika.
Lähemalt uurides ei erine aga Kreeka võitlejad oma saatusekaaslastest mujal Euroopas. Kreekas kutsutakse noori 700 euro põlvkonnaks, mis viitab nende nirule keskmisele palgale. «Isegi Oxfordi diplomiga on riigis võimatu korralikku tööd saada,» kommenteeris üks kreeka professor, kelle laps just ühest maailma kuulsamast ülikoolist kraadi sai, ent kusagilt tööd ei leia, kirjutas Die Zeit.
Saksamaal nimetatakse sedasama põlvkonda praktikapõlvkonnaks, kuna tööd ei jagu ja nii liiguvad kõrgelt haritud tihti ühelt prestiižselt praktikakohalt teisele, leidmata püsivat erialast rakendust, paremini pole lood ka teistes riikides.
Poliitilisi valikuid pole aga kreeklastel samuti üleliia. Berliini politoloogi Dieter Ruchti sõnul on Kreekas, Itaalias ja Hispaanias anarhistlikud liikumised tugevalt välja kujunenud muu hulgas seetõttu, et ühiskond on vasak-parem-skaalal väga lõhestunud ning poliitiline kesktee puudub. Eriti Kreekas ja Hispaanias lisandub siia hiljutine diktatuurikogemus, vahendas Ruchti Der Spiegel.
Kurb on aga, et ka protestide järel ei ole Kreeka noorte perspektiivid kuigivõrd paranenud. Konservatiivne valitsus eesotsas peaminister Costas Karamanlisega kutsub üles rahule, opositsioonilised sotsiaal-demokraadid kasutavad olukorda ära uute valimiste esilekutsumiseks ja kohtade võitmiseks.