Neeme Korv: kui vanalt teie laps telefoni sai?

Rakveres Tallinna tänava pubist varastati mobiiltelefon. Foto: Elisa.

Algus kõlab nagu perekool.ee murekiri. Hiljuti oma nelja-aastasele tütrele lasteaeda vastu minnes hakkas mind täiesti ootamatult, «lambist», nagu noored ütlevad, painama üks küsimus. Nimelt – kuulates laste tüüpilist omavahelist vadinat, et mis asi kellelgi on ja milline, tekkis mul mõte: kuidas peaksin suhtuma, kui laps ühel päeval küsib, millal ta endale mobiiltelefoni saab? Ta on üks rühma nooremaid, aga paljud saavad tuleval sügisel juba kuueseks.

Ja siis, nagu välk selgest taevast tellimise peale näitas eelmisel nädalal avaldatud üleeuroopaline Eurobaromeetri uuring, et kuue- kuni kümneaastaste laste seas on mobiiltelefoni omanike osakaal kõige suurem… Eestis. Selgub, et koguni 75,6 protsendil meie kuue- kuni kümneaastastest on oma mobiiltelefon, samal ajal kui näiteks ELi keskmine on 26,5 protsenti (kuueaastastel 11 protsenti). Prantsusmaal aga on isiklik telefon vaid seitsmel lapsel sajast.

Miks lapsele telefon ostetakse? Igasugu Lotte, Limpa jt lastetelefonide müüjad räägivad põhiliselt sellest, et see suurendab turvalisust. Lapse telefoni saab positsioneerida, kulud hõlpsasti kontrolli all hoida jne. Sellest seisukohast ei peaks aga koolieelikul mingit praktilist vajadust mobiiltelefoni järele olema. See justkui eeldaks, et ta veedab juba mingi osa päevast üksipäini.

Aga mõnele lapsele lihtsalt meeldib hirmsasti telefoniga rääkida, nii nagu teine ei saa läbi kaisuloomata ja kolmas joonistusplokita. Ja kui tal juhtuvad olema hellitavad vanemad, kes telefoni ostmisest ja ülalpidamisest probleemi ei tee, saabki lapsest üsna varases eas mobiiliomanik. Ja kui ühel juba on, siis tahab küllap ka sõber/sõbranna mobiili, rühma sees tekib väiksem seltskond, kus hakkab liikuma oma siseteave. Edasi tahavad teisedki lapsed meie-tundest osa saada, et mitte saada pundist tõrjutud.

Koolieas, kui laps peab ise kasutama ühistransporti ja käib ka mõnes huvialaringis, on telefoni olemasolu ehk lausa vajalikki. Samas näitavad viimase aja krimiuudised, et majanduslikult viletsamate aegade nähtused, nagu tänavakuritegevus, tõstavad taas pead. Avalikus kohas mobiili kasutav väike poiss või tüdruk on muidu ara verega narkomaanidele ahvatlev saak. Pealegi kasutatakse võõraid telefone järjest tihedamini igasugu petuskeemides.

Ja veel. Ehkki mobiiltelefonide kiirguse kohta tehtud uuringute suhtes ollakse eri seisukohtadel, ei saa ka seda riski eitada. Milleks siis liiga vara «kuuriga» alustada?

Sellesse kommentaari saigi küsimusi rohkem kui vastuseid. Aga eesmärk polnudki soovitada, kuidas toimida, vaid pigem kutsuda üles mõtteid vahetama. Postimees.ee foorumis näiteks.