Mobiilioperaatorite statistika kinnitab, et laste mobiilikasutajaks saamise iga on üha noorenenud. Veel mõni aasta tagasi soetati esimene mobiiltelefon lapsele vanuses üheksa kuni kümme aastat ehk siis sellisele lapsele, kes oli juba iseseisvunud ja ajas oma asju – läks kooli, huviringi, sõprade juurde – harjunult üksi.
Ilmselt olid selleks ajaks üle elatud esimesed probleemid unustatud trennide, sõbra juurest koju tulles äraeksimise, laulukoori mineku asemel sõbraga tänavatel kolamise ja muu seesugusega ning küllap just see oligi toonud päevakorda vajaduse mobiiltelefoni järele.
Üsna kiiresti langes esimese telefoni saamise iga juba seitsme-kaheksa eluaasta peale ehk siis vanusesse, kus laps alles alustab kooliteed. Ilmselt tunnetasid üha enamad vanemad juba lapse iseseisva elu alguse probleeme ära ootamata, et mobiiltelefoni abil saab neid kui mitte just ära hoida, siis vähemalt nende lahendamist lihtsustada. Ka oma sõpruskonnas ringi vaadates märkan, et mobiiltelefonist on saanud levinud kingitus iseseisva elu lävel: kooli alguse või lasteaia lõpetamise puhul.
Isiklikult arvan, et mobiilikasutamisega alustamine ongi mõistlik just siis, kui laps hakkab olema ja tegutsema üksi. Pisike poiss või tüdruk, kes astub iseseisvasse ellu, saab järsult avardunud ja seepärast võib-olla veidi hirmuäratavas maailmas hoida kinni turvalisuse pidepunktist ehk võimalusest igal ajal emale-isale helistada. Mööda ei saa vaadata ka ema-isa hingerahust ehk võimalusest alati teada saada, kas laps jõudis koolist õnnelikult koju, sai ukse lukust lahti, leidis külmkapist toidu ja on tal ikka meeles, et täna on kunstiring.
Samas kuulen tuttavatelt emadelt, et mobiilid on lasteaiarühmas kaasas juba nelja-viieaastastel lastel. Mobiilsidefirma esindajana võiks seda trendi ehk tervitada, kuid emana vangutan siiski pead ja tahaksin teisi lapsevanemaid järele mõtlema kutsuda. Muidugi võivad perede suhtlemisharjumused ja -vajadused olla erinevad, kuid siiski: mis vajadus on mobiili järele lapsel, kes eeldatavalt pole päeva jooksul hetkegi omapead ja täiskasvanu järelevalveta?
Mobiilioperaatori ühiskondlik vastutus lastele mõeldud telefonide turuletoomisel on samuti omaette teema. Nõudlus ja vajadus on ju olemas ning loomulikult tahaks lastele pakkuda siis juba ka toredat ja eristuvat toodet, mitte lihtsalt tavalist «täiskasvanute» odavama otsa mobiiltelefoni. Aga kuidas teha seda nii, et asi ei läheks lastega manipuleerimiseks ning nendes alusetu ostuiha tekitamiseks? EMT on püüdnud lahendada keerukat küsimust sellisel moel, et näiteks Lotte telefoni reklaam on suunatud lapsevanemale: reklaami põhisõnum on esitatud ema sisemonoloogina ning situatsiooni vaadatakse läbi ema silmade.
Lõpetuseks tahaksin aga välja tuua, et otsusega, millal lapsele esimene mobiiltelefon osta, lapsevanema roll ei piirdu. Last tuleb ka mobiilikasutajaks harida ja kasvatada. Mobiiltelefon on tänuväärne turvalisuse suurendamise abivahend, aga ainult siis, kui laps on õpetatud sellega ümber käima.