Üleeile ehk veidi rohkem kui kolm aastat pärast kirjaniku ja lavastaja Mati Undi surma tuli trükist raamat «Undi-jutud. Mälestusi Mati Undist». Mälestuskillud Ela Tomsonilt, Kersti Kreismannilt, Jaan Kaplinskilt, Maimu Bergilt, Vaino Vahingult, Maria Avdjuškolt, Andrus Vaarikult, Guido Kangurilt ja paljudelt teistelt suurmehe sõpradelt-kolleegidelt kogus kokku Kalev Kesküla, kes nüüd pisut teose tagamaadest pajatab.
Kes Mati Unt teie jaoks oli?
Mati Unt oli miskipärast minu jaoks alati väga tähenduslik kirjanik. Küllap oma teksti sugestiivsuse ja vahetuse pärast. Noores eas lugesin tema noorepõlveteoseid ja kujutatav ainegi oli haarav. Millist noort inimest ei erutaks säherdune armukarje, armastusse sulamine nagu «Tühirand»?
Teisel kursusel tegin Undist kursusetöö. Arvustajaks hakates kirjutasin Matist sageli. Üsna tõsiselt, ainult kerge eneseiroonia ja nalja varjundiga hakkasin rääkima temast kui geeniusest, sest Undis peitus alati teatavat ettearvamatut ebaadekvaatsust – nii elus kui tekstides. Unt oli looja iseeneses, enam vaim kui inimene.
Kuidas te tutvusite?
Sain Undiga lähemalt tuttavaks 1991 Eesti Ekspressi tööle asudes ja osutusin tema kirjutiste trükki toimetajaks. Selline kontakt jätkus aastaid. Aksel Tamm ohkas mälestusi kirjutama hakates, et oleks võinud omal ajal oma kadunud kaasaegsetega ikka rohkem koos juua, oleks enamat meenutada. Mul on Mati puhul sama tunne.
Mati Unt oli minu meelest erandlik oma jäägitu kunstile ja kunstis elamisega. Tema elu oli kõigest selle kunsti materjal.
Teie enda eredaim mälestus Undist?
Esimene mälestus Mati Undist on aastast 1976, kui Kirjandussündmus ’76 kambaga tal Mustamäel külas käisime. Aga olen õnnelik ses suhtes, et minu viimane kohtumine Matiga oli helge, 2003. aasta lõpul, enne tema 60. sünnipäeva.
Istusime Weizenbergi ja Poska nurgal olevas Mehhiko kõrtsis ja Mati kinnitas, et käes on tema elu parim aeg.
Ta lootis koos oma «armastatud inimesega» kolida Tartusse, lootis, et Rein Kilk annab talle Sadamateatri, unistas, et võib elada ja luua veel kakskümmend aastat. Lahkudes tundus, et elu on veel pikk ja kõik võimalik. Paraku nii see polnud.
Millal ja miks sai teile selgeks, et teete Undist raamatu?
Mälestusteose tegemise idee käis Mati Undi «Kogutud teoste» kirjastaja Tõnis Arro välja kohe pärast Mati lahkumist. Küsis, kas ma võiksin teha, ning kuna Mati oli «minu kirjanik», inimene, kelle loomingut olin alati imetlenud, ei saanud ma sellest ettepanekust keelduda. Tegin raamatut vahelduva eduga.
Puhuti jäi töö seisma, kaastöid ei laekunud, mul puudus sellise raamatu tegemise kogemus. Undi teatritööst polnud mul ka kuigi täpset ülevaadet, õnneks aitas Luule Epner, kes Undi seda loomingutahku väga hästi tundis.
Igasugust igapäevatööd oli ju niigi palju, täpselt nagu kõigil neil, kes mälestusteraamatusse lugusid kirjutasid. Selliseid raamatuid oleks hea teha palgalise kirjandusteadlasena.
Aga kirjandusteadlased peavad enamasti teadusväljaannetest punkte koguma, selle asemel et teha midagi kultuuriliselt olulist. Õnneks on nende seas ka hiilgavaid erandeid.
Mis raamatut tehes üllatas?
Vahest polnud ma enda jaoks lõpuni teadvustanud, kui sügavalt oli Unt teatrisse uppunud, kuidas ta elas teatris ja teatrile. Unt oli Eesti produktiivsemaid lavastajaid (üle 80 lavastuse). Seda on rohkem kui Voldemar Pansol. Mul ei õnnestunud leida palju tõendeid Mati kunstivälisest elust.
Ta elu möödus kunsti tehes, kunstist mõeldes, kunstist rääkides, kunsti – raamatuid, filme, lavastusi – endasse ahmides.
Kas Undi tähendus muutus teie jaoks raamatu valmimisega?
Ei muutunud, aga ta isik ja looming sai mulle selgemaks. Sai selgemaks ka kunstile elamise hind, sellise elu ohtlikkus ja ebatervislikkus.
Koostaja
Kalev Kesküla
Hermes, 2008
368 lk