27. VII 1964 – 22. xii 2008
In memoriam - Hillar Nahkmann
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raadiomajas on Hillar Nahkmanni pajatusi aastaid nimetatud «Nahksuka juttudeks». Tema elu viimane pajatus – Iraani-teemaline väliskommentaar – läks Vikerraadio eetrisse eilehommikuses pikemas uudistesaates. Õhtul saime teada, et suur pajataja on lahkunud.
Parimas vormis, vaid 44-aastasena. Uudis lõi tummaks kõiki, kes me eile raadiomajas oma toimetamisi toimetasime. Ja tuhandeid, kes seda uudist raadiost kuulsid. Seejuures meile täiesti võõraid inimesi, kes helistasid ja siiralt kaasa tundsid.
Ajaloolase koolitusega Nahkmann oli erakordselt populaarne ajalooõpetaja, raadiomehena omandas juba legendi mõõtmed.
Hillari lemmikmängumaa – välispoliitika – oli pelgalt üks tahk tema üliunikaalses huvide- ja teadmisteskaalas. Mees nagu orkester.
Suuri spordiprojekte kavandades teadsime raudselt, et Hillar on «käsi» – seejuures alati parem käsi. Ja me nautisime «Nahksuka jutte» spordist. «Uudis pluss», «Kuuspakk» – neid saateid koguneks veel, kus suure pajataja käsi mängus oli.
Ja Nahkmann mälumängijana – iga võistkond ihanuks tema mastaabiga meest, kes puistas teadmistepärleid välispoliitikast punkmuusikani. Renessansliku haardega relvavend, oma eluaastatele vaatamata vana kooli mees selle parimas tähenduses. Inimene, keda saatis sära ja positiivne aura.
Hüvasti, relvavend!
Kolleegid Eesti Rahvusringhäälingust