Vaal-galerii koostatud, korraldatud ja kataloogiga varustatud näitus «Wiiralt värvides», mida on eksponeeritud Tartu Kunstimuuseumis ja Eesti Rahvusraamatukogus, on alates 4. detsembrist avatud Pärnu Uue Kunsti Muuseumis.
Absint ja neiud: värviline Wiiralt Pärnus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näituse lahtioleku ajal näidatakse seal ka Mark Soosaare 1978. a valminud Wiiralti-filmi «Maised ihad».
«Wiiralt värvides» esitab kunstniku tõmmiseid puugravüürist «Absindijoojad» (1933) ning värvilisest akvatintast «Eesti neiu» (1942) – kummastki 15 tõmmist. Need kuuluvad Toomas Sildmäe kogusse ning on enamjaolt pärit Wiiraltist järelejäänud materjalide hulgast, mis olid pärast kunstniku surma Eesti Komitee valduses ning millest lõviosa anti 2005. a üle Eesti Kunstimuuseumile. Ülejäänud osa müüdi, et toetada Eesti kogukonna ühisüritusi Stockholmis.
Nii on Wiiralt oma loominguga vastanud sellele toetusele, mida väliseestlased on pärast sõda talle osutanud.
Neiu suures tiraažis
1989 korraldati Adamson-Ericu muuseumis «Ühe teose näitus» Eduard Wiiralti värvilise akvatinta «Eesti neiu» tõmmistest, mida Eesti Kunstimuuseumis oli tollal 23; Eesti Komitee kingitusena on nüüd lisandunud veel kolm. See on kaheksandik neist 205st «Eesti neiu» tõmmisest, mis Wiiralt trükkis 30. juulist 1942 kuni 13. jaanuarini 1943. Millest tulenes nii suur tiraaž ja millest nii suur huvi üksiktõmmiste vastu?
Aga sellest, et nad on kõik erinevad. Alates 28. maist 1942 joonistas Eduard Wiiralt uut modelli – Ada Sullingut. Joonistuste alusel valmis kõigepealt pehmelaki-kuivnõelatehnikas mustvalge «Eesti neiu», mida kunstnik hakkas trükkima 23. juunil. Selles on «Eesti neiu» kujutatud ristatud kätega esiplaanil.
Nähtavasti tundis Wiiralt, et ei ole selles saavutanud loodetud ekspressiivsust.
Ta otsustas pöörduda värvilise akvatinta poole, milles oli juba kätt proovinud ühes tellimustöös – «Natüürmordis» Louis Favre’i maali järgi (1927).
Riigi trükk
Nüüd tahtis ta seda XVIII sajandil leiutatud ja kõrgtasemele tõusnud tehnikat loomingulisemalt kasutada – liiatigi et tal olid Riigi Trükikojas ideaalsed võimalused trükkimiseks.
Eestis oli ta juba demonstreerinud oma virtuooslikkust teises traditsioonilises, XVII–XVIII sajandil levinud tehnikas, metsotintos («Noor araablane»,1940; «Istuv daam»,1941), milles 1942. a sügisel, värvilise «Eesti neiuga» paralleelselt, sündis niisugune šedööver nagu «Monika».
Wiiralt kasutas «Eesti neiu» puhul õieti pehmelaki-akvatinta kombinatsiooni, graveerides-söövitades teose kahele messingplaadile. Kummalgi on näokontuurid kuivnõelatehnikas – ühel proportsioonidelt veidi harmoonilisemal, suuresilmsemal kujul.
Värve trükkis ta plaatide kolmelt küljelt, arvestades nende mõju kokkutrükis. Viimane võimaldas erinevaid värvilahendusi, mida Wiiralt üritaski hasartselt läbi proovida.
Nagu näitusel mitmel puhul näha võib, tulid pressi alt ühel ja samal päeval erivärvilised tõmmised. Eeskätt tänu Wiiraltile on eesti kollektsionäärid õppinud võrdlema gravüüride eri seisundeid, mõistma nende trükkimist kui loomingulist protsessi.
«Eesti neiu» on Wiiralti kodumaa-perioodi (1939–1944) loomingus üks lüli teoste reas eesti inimestest, mis algab Kristjan Raua portreega (1943, kuivnõel) ja lõpeb «Virvega» (1943, kuivnõel). Igaüks neist kujutab endast otsekui üht pintslitõmmet suuremas maalingus rahvuslikust karakterist, mille kodumaalt kaua eemal olnud kunstnik pigem alateadlikult, pigem keerulise aja tekitatud meeleolude survel kui kindla kavatsusega ette võttis.
Sellesama keerulise aja tõttu oli kunstnik sunnitud oma maalingu pooleli jätma ja kodumaalt lahkuma. Aga see, mis ta teha jõudis, paneb tänagi mõtlema, milles eestlus õieti seisneb.
Väärib märkimist, et peale K. Raua ja Tamme talu peremehe Goori Tamme Viljandimaalt (1943, itaalia pliiats, erakogu) koosneb too galerii valdavalt naistüüpidest: «Tütarlaps kirju salliga» (1941, kuivnõel), «Istuv daam» (1941, metsotinto),«Monika» (1942, metsotinto), «Poolakt» («Astrid», 1943, kuivnõel), «Virve» (1943, kuivnõel) – ja maalähedane, lihtne ja selge «Eesti neiu».
Joobumuse tõmmised
Ada Sullingut joonistas Wiiralt veel 1942. a sügisel, nähtavasti kolmandatki varianti temast võimalikuks pidades.
Näitusel esitatud «Eesti neiu» tõmmised pärinevad ajavahemikust 17. august kuni
9. november 1942. Puugravüüri «Absindijoojad» tõmmised on tehtud 1. augustist 1944 (Viin) kuni 4. aprillini 1951 (Pariis). Viinis ja 1946. a Stockholmis tehtud tõmmised on mustvalged, Pariisis trükitud – valdavalt värvilised: mõjus ilmselt värvilise graafika moodiminek.
Seejuures on 1947. aasta tõmmised diskreetsemas gammas, 1951. aasta omad aga kohati üpris eredais värvides. Trükkis ta neid monotüüpia meetodil.
Muide, näituse kataloogis jagavad oma tähelepanekuid tehnilise menetluse kohta Wiiralti töödes tema kolleegid – Vive Tolli ja Enno Ootsing. «Absindijoojate» tiraaž 1951. a oli 52 – neist 29 värvilist, 1947. a tõmmiste arvu kohta täpsemaid andmeid ei ole.
Vaadates seda suurepärast, peenekoeliselt graveeritud, ent mõjult jõulist üldistust joobumusest, võib tekkida küsimus, mis ikkagi sundis kunstnikku niigi hea töö juurde korduvalt naasma, et seda n-ö värskendada.
Nähtavasti üks õige looja ei absolutiseeri oma saavutusi ja loodab ikka heast veel midagi paremat välja võluda.
Näitus
«Wiiralt värvides»
4.12.2008–11.1.2009
Pärnu Uue Kunsti Muuseumis