/nginx/o/2020/12/22/13542989t1h3c8f.png)
Lugesin internetist, et paljud inimesed on praegu Vahur Kersna peale kurjad. Talle heidetakse ette äraütlemist sportlaste austamispeo juhtimisest, kuhu teda oli olümpiakomitee juhtide poolt kutsutud. Kersna põhjendas seda sammu minu tagasihoidliku isikuga, mis olevat talle vastukarva.
Andsin olümpiakomitee palvel seekord auhinna üle aasta noorsportlasele, kolmikhüppaja Kaire Leibakule, mis oli mulle suureks auks.
Mis puutub Gerd Kanterisse, siis olen teda olümpiavõidu puhul õnnitlenud ja temale tunnustust jaganud küll ja küll - nii kaamerate ees kui kaamerate taga, nii Tallinna Raekoja platsil kui ka linnavalitsuse istungil. Usun, et seda tuleb teha mul edaspidigi, sest Gerd Kanteri sportlasekarjäär kulgeb tõusujoones.
Kersna näeb minu süüd seoses «kõrge linnavalitsuse ametniku» Ivo Parbuse arreteerimisega. Ma ei kiirustaks aga enesele tuhka pähe raputama. Esiteks, Panovi puhul ma seda omal ajal tegin. Lasin isegi süütu mehe noore politseiuurija nõudel töölt lahti.
Viis aastat hiljem sai selgeks, et tegu oli politsei ja prokuratuuri veaga, mida nüüd tagantjärele ei taha keegi omaks võtta. Ajakirjanik Kersna nagu ka tõenäoliselt suurem osa Eesti meediast on oma toonased ülereageerimised unustanud ja lähevad õhtuti puhta südametunnistusega voodisse. Mina enesele seda lubada ei saa, teades, et Panovi elu on ikkagi rikutud.
Teiseks, lugesin hiljuti kokku, kui palju töötab Tallinna linnavalituse süsteemis mitmesuguseid nõunikke - kokku 43 inimest. Väita, et üks neist «kõrge linnaametnik» kõlab küll selge ajakirjandusliku liialdusena, et asja tähtsust rõhutada. Parbus ei olnud linnapea nõunik ja ka abilinnapea nõunikuks sai ta enne minu tulekut.
Kolmandaks, tuletasin meelde Herman Simmi süüasja kaitseministeeriumis ja Alar Oppari lugu põllumajandusministeeriumis. Keegi pole nendest juhtumitest püüdnud teha kirstunaela Isamaa ja Res Publica Liidule, ega konkreetsetele ministritele Jaak Aaviksoole või Helir-Valdor Seederile. Minu puhul aga võtab Kersna teistsuguse hoiaku ning demonstreerib oma põhimõttekindlust.
Vihjatakse ühele 20 aasta tagusele intsidendile minu ja Kersna vahel, mida ta ikka veel üle elavat. Isegi selles ei tunne ma ennast süüdi olevat. Vilja Laanaru on oma valikutega elus ikka ise hakkama saanud. Nii oli see ka tookord, kui ta ühest Lasnamäe ühiselamutoast otsustas ära tulla. Ega ta sellega midagi ei kaotanud.
Minul on elus vedanud. Ma ei ole kokku puutunud selliste inimestega, keda ma peaksin vihkama või põlgama. Mul on rõõm igast inimesest. Nad teevad mind õnnelikumaks, mitte õnnetumaks. Kindlasti ei saaks ma enesele lubada avaldust, et ühe või teise mehe või naisega ma koos ühtedel lavalaudadel ei astu. Tavaline isiklik korralikkus ja suhtlemiskultuur ei lubaks seda teha. Selles mõttes on mul olnud hea lastetuba.
Mulle on käidud rääkimas, et Kersna afäär olevat vaid tema valimiseelne poliitiline trikk, millega Kersna loodab enesele tähelepanu võita. Talle olevat koht Reformierakonna nimekirjas juba kinni pandud. Ja mis siis, küsisin ma vastu. Laske mees proovib. Minulegi on huvitav näha üht avaliku elu tegelast, kes on nõus minema järgmistel valimistel Reformierakonda ülespoole upitama ja loodab seejuures veel ka hääli saada. Mingis mõttes meenutab ta mulle sotsiaaldemokraat Jüri Pihli, kes kavatseb kandideerida Tallinna linnapea kohale ja samuti teeb juba valimiskampaaniat. Aga ega nad ei jää ainsateks õnneotsijateks poliitikamaastikul. Küll tulevad ka neilegi omad konkurendid.
Pöördun avalikkuse, eriti meedia poole: Kersna on juba oma vitsad saanud. Maaslamajat ei peaks löödama.
Et aga Kersna just jõulurahu ajal oma ämbritega ringi kolistab, on tema isiklik õnnetus. Oleme sellest üle. Anname Kersnale andeks ja loodame, et temagi andeks annab nendele, kellega elu teda lähemalt või kaugemalt kunagi kokku on viinud.