Kolumnist Ahto Lobjakas võtab kokku Eesti kolm toidurevolutsiooni ning leiab, et meie talupoeglik-piduliku toidusedeli saksa juured on äratundmine, mis mingil hetkel vältimatult tabab iga Euroopas rändajat.
Ahto Lobjakas: kannibalismist verivorstini – harjumuse asi
30. detsember 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti esimene toiduretsept pandi kirja 1223. aastal. Ajale vastavalt pööratakse selles üksikasjadele suhteliselt vähe tähelepanu.
Heitnud endalt võõra ikke – kirjutab Läti Henrik –, läksid sakalased Järvamaale, kus võtsid kinni Taani foogti Hebbe. Hebbe südant «praadisid nad tulel, ja jaganud endi vahel, sõid selle, et muutuda tugevaks kristlaste vastu». («Liivimaa kroonika» XXVI, 6).
See ongi esimene ajaloost säilinud viide eestlaste toitumisharjumustele. (Seda eeldusel, et Lennart Meri hüpoteesi Pythease Thule samasusest Saaremaaga ei saa lugeda lõplikult tõestatuks. Antiikse Kreeka ja Rooma vahendusel väidetakse, et thulelaste dieet püsis juur- ja teraviljal.)
Igal juhul on Läti Henriku ülestähendatud episood ühtlasi importtoiduaine esmamainimine Eesti alal.
Kannibalism on traditsioon, millele kristlus Eestis kiire lõpu tegi. Tervitatava uuendusena tõrjus ristiusk samal ajal eestlase toidusedelist välja hobuse. See on üle Euroopa tuntud seaduspära, mille ohvriks langesid esmajoones paganlike germaanlaste kulinaarsed kombed. Hobusesöömine püsib siiski tänaseni au sees muidu katoliiklikes Belgias ja Prantsusmaal. Aga kaldume teemast kõrvale.
Eestlase hilisem toidusedel, nagu hästi teada, jaguneb kaheks. Argipäeval söödi põhjamaiste olude verevaeseid saadusi: leent, körti, kiislit, karaskit, silku. Omamaise toidu funktsioon on ikka olnud hinge ja keha kooshoidmine. Pidulik menüü, samas, on saksa päritolu oma sealihateemaliste prae-, süldi- ja vorstivariatsioonidega, hapukapsa ja ahjukartulitega (rangelt võttes on viimased Ameerika päritolu, aga vahendajaiks indiaanlaste ja talupojakultuuri vahel olid ikkagi sakslased).
Eesti talupoeglik-piduliku toidusedeli saksa juured on äratundmine, mis mingil hetkel vältimatult tabab iga Euroopas rändajat. Seda tavaliselt mitte ammendavalt ja üks kord, vaid lainetena, eri nurkade alt, mis kõik rõhutavad meie võlga keskaja kolonistide ees.
Samas oleme olnud kehvad laenajad. Või on sakslased olnud kehvad võlausaldajad. Võlakoormast on kas palju teeveerde pudenenud või kohapeal kõrvale heidetud.
786 ja pool aastat pärast Läti Henriku kirjeldatud söömaaega sõin Brüsselis õhtust ühe hispaanlannast tuttava juures. Väikese seltskonna kaussidesse tõsteti supitirinast rammusat vedelikku, mis oli ilmselgelt hernesupp. Aga hernesupp andaluusia moodi, kikerherneste, eksootiliste lihasaaduste ja muu sellisega, mille kombinatsiooni perenaine empaatiliselt keeldus saksa laenuks tunnistamast.
Järgnenud, saksa soost külaliste veetud amatöör-gurmaanlik arutelu avas muu hulgas silmad Eesti vaeslapserollile saksa kultuuri kulinaarses pärilusvöötmes. Eesti vorstid ja viinerid on piisk saksa regionaalsete vorstikeste ookeanis. Kus on Eesti šnitslid, spätzled, leivasordid, knödelid-knedlikud, juusturoad (nõudmata tingimata pariteeti Šveitsi fondue ja raclette’iga)?
Unustagem siinkohal Saksamaa enam kui tuhat õllekoda, millele ENSV-l oli vastata seitsmega ja Eesti Vabariigil 2.0 veel vähemaga. (Olgu, maa on väiksem, võidakse kosta. Aga Belgiaski on 500 õllesorti).
Praegu elame kolmanda toidurevolutsiooni harjal. Märkamatult ja väikses kirjas harjutatakse meid e-toiduga – värviergutajate, maitsetugevdajate, emulgaatoritega. Teemasse süüvinud õe juhendamisel olin sunnitud pühade ajal tõdema, et e-skeptiku jõululaud on veel igavam pilt kui meie saksa pärand.
Kokkuvõttes, Eesti toit ei ole ei nalja- ega naudingu asi. Eesti maitse on harjumus. Aga lõpuks teeb see kõik vist ikkagi sama välja. Hea on see, mis on oma, ja head verivorsti Brüsselist ei leia.