Eestlane on kirjutanud meie päevil harvanähtavalt sisuka reisikirja, kus ei ole turistiõpetusi ega kurnavalt palju plära võeramaa rahvaste söömisharjumustest. Pole põhjustki: Tiibet ega Nepal ei ole erilised turismimagnetid.
«Te ei tea, mida te teete, mehikesed Toompeal!»
6. jaanuar 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
34-aastase Roy Strideri nime järele kirjutatakse tavaliselt: sotsiaalse õigluse aktivist, ansamblite Vennaskond ja Flowers Of Romance kitarrist, Postimehe kolumnist. Alates üle-eelmisest aastast on tema teiseks koduks Himaalaja.
Oma uues raamatus pöörab ta tähelepanu selle kandi rahvaste kultuurile, traditsioonidele, igapäevaharjumustele ja sellele, kuidas need tänapäeval vastu peavad, kui ühelt poolt pitsitab lääne rahakultuur ja teiselt poolt Hiina punadiktatuur. Lisaks autori Roy ja tema reisikaaslase, kunsti- ja muusikamehe Kiwa seiklused.
Vastused mu küsimustele meilis Roy oma kodust Lõuna-Eestis Musta talust, kus ta neil päevil vaatab, et külm kirsse ära ei võtaks.
Kirjutasid 400-leheküljelise raamatu vist päris ruttu: sündmused toimuvad eelmisel ja üle-eelmisel aastal. Kas hakkasid pihta juba Aasias käies või tulid tagasi ja panid hoobilt meenutused kirja?
Alustasin 2007 detsembris. Olin sõitnud Amnesty Eesti grupi missioonile Aasiasse ja kuna Amnesty rahastas seda minimaalselt, pidin mõtlema, kuidas elatist hankida.
Olin selle üle pead murdmas ühel pimedal õhtul Kerala osariigis Indias, istusin toolil ja kuulasin ookeani häält. Korraga turgatas, et Aarne Mäe, Virumaa Teataja peatoimetaja, oli uurinud Vennaskonna kontsertide ajal, kas soostuksin kirjutama mõne kolumni. Mõtlesin, et ehk nad oleksid huvitatud järjejutu avaldamisest. Nii ilmusid Himaalaja jutud algul Virumaa Teatajas, hiljem Maalehes, kokku üle 30.
Igatahes istusin ühel ööl Eesti kodus, kass süles, ja vaatasin kalendrit. Avastasin, et aasta hakkab läbi saama ja vaja on mõelda, mis pooleli. Otsustasin uurida, kas keegi oleks nõus raamatut avaldama. Saatsin Varraku peatoimetajale e-kirja. Hommikul tuli vastus, et kirjastus on nõus.
Aasias hakkas kummitama arv 64 ja teadsin, et pean kirjutama 64 peatükki – seega pool juurde –, aga ka juba ilmunud materjali raamatule kohasemaks. Üle poole raamatust kirjutasin kuuga, ülejäänu laagerdus aastaga.
Oled palju reisinud, kuidas sattusid Aasia soonele: India, Tiibet, Hiina, Nepal?
Aasia huvitab lapsest saadik. Mäletad ju Nõukogude ajast, kui «ära» tundusid Kesk-Aasia vabariikide muinasjutud? Lääne kultuurirünnakust puutumatutes tsoonides on kõik teistmoodi. Aasias viibides saab elada kahte elu korraga, osaleda kahes kultuuris.
Vanasti käidi Aasias tiigrijahil ja koloniseerimas, ent globaliseerumine ja neoliberaalne korporatiivkapitalism on meie ajal seal kasumijahil. Koloniseerimine käib vaatamata mõnusale retoorikale demokraatiast veel suurema hooga. Kurb, aga tõsi on, et Aasia kaotab end, lahustub, saastub, hääbub.
Seda protsessi peab pidurdama. Väheseid, kui mitte ainsaid võimalusi on inimeste harimine, teavitamine... ja reisiraamatu kaudu saab seda mingil määral teha. Ehk käituvad «Himaalaja juttude» lugejad Aasiasse sattudes teisiti kui tavalised turistid. Ehk säilib Himaalajas sama kõrge keskmine eluiga nagu Andorras (83,5 aastat). Ehk pannakse saastamisele ja arutusele piir?
Tegelikult on mul Aasias enamik isiklikke magneteid avastamata. Müütiline Hunza kuningriik, kus mehed abielluvad alles 70-aastasena ja 90sed taovad vutti, nii et tolmab. Kuhu viib vaid üks tee... Ladakh on valge laik mu kaardil. Birma ehk Myanmar – õõvastav ja saladuslik suletud riik. Need kohad plingivad mu mõttekompassil.
Mais sõidan kuuks Mongooliasse. Gobi kõrb, Altai mäestik, viltjurtad, lõputu tühjus ja vana Vene villis. Tule kaasa?
Tänan kutsumast. Käigud sellistesse kohtadesse nagu Lhasa ja Kathmandu nõuavad päris suurt orgunni ja raha.
Lhasa, Kathmandu... nendesse kohtadesse minek ei nõua peaaegu üldse raha, kui teha seda ilma turismipaketita. Olen lennanud Indiasse hulludelt päevadelt ostetud säästupiletiga, umbes 6000 krooni edasi-tagasi. Kohapeal liigun kohaliku transpordiga, selle maksumus on Euroopaga võrreldes sümboolne. Toit, rõivad, öömaja – see on Aasias odav.
Alati võib koputada mõne hütikese uksele ja külalislahkus, see on mägedes endastmõistetav. Rändaja, veel enam religioosne otsija, on Aasias au sees. Kui loobuda liigsest kolust oma pagasis ja peas, on reisimine sealkandis odav ja uskumatult puhastav. Igatahes võib öelda, et mu sissetulekud Aasias olid kesised ja tulid ainult kirjutamisest.
Ometi sain hakkama ja mul olid Eestisse naasmise ajaks isegi säästud tekkinud.
Su reisiraamat on nagu romaan, ilukirjanduslik, kaunis ja vohavas kõnepruugis, rohkelt võrdlusi, kujundeid, palju mõtisklusi, mida üks või teine kogetud seiklus sus tekitas. Saanuks ju kirjutada ka kuivalt, kirjeldades kuupäevaliselt ja täpselt sündmusi ja sihtkohti. Miks valisid lopsaka ja vaba kirjutusstiili?
Milleks kuiva reisikirjeldust avaldada – vaevalt see romaaniga võrreldes sama palju lugejaid leiaks. Mu eesmärk on eelkõige tutvustada olukorda selles piirkonnas, kus elasin. Ja kuna ma ei kirjutanud entsüklopeediat ümber, vaid ikkagi panin teksti oma igapäevase elu, siis... see on piisavalt pikk periood minu elust.
Inimene pole ju ometi NII kuivik, et sündmusi vaid arvudes ja kantseliidis talletada? Loodan, et subjektiivsete ridade kaudu kumab ikkagi objektiivsust – ehk on õnnestunud säilitada mingi tasakaal.
On sul (reisi)kirjanike seas eeskujusid? Su suur sõnavara tuleb ilmselt ohtrast lugemusest. Aga sellest ei piisa sõna valdamiseks. Kust su kirjutamisanne pärit on: geenidest, lambist...?
Jules Verne oli hea reisikirjanik, kuid tema reisid leidsid aset tugitoolis. Siiski... Jack London ehk mingis mõttes? George Orwell on kirjutanud «Burmese Days» ja «Down and Out in Paris and London» – meistriteosed. Aa, ja Jack Kerouaci «Dharma Bums»! Tove Janssoni «Muumipapa ja meri» ja Hannu Mäkela «Härra Huu lood». Sellised on minu reisikirjanikud.
Paigutaksin ka Lev Tolstoi nende sekka – omal viisil. Nagu näed, ei ole listis üldse kaasaegseid. Ikkagi loen ka meie aja autoreid, nad millegipärast ei suuda nii mõjuda. Ma seda ei arva, nagu sa väidad, et mul oleks kirjutamisanne. Kirjutan täitsa keskpäraselt, võib-olla on need piirkonnad lihtsalt tavapärasest põnevamad.
Reisisite koos Kiwaga ja reis koos sõbraga lasi ilmselt paremini kõike taluda – nagu siis, kui te vaatamata oma pikale kasvule kohalikeks maskeerusite ja Hiina võimude eest Tiibetist põgenesite. Kirjelda palun lehelugejale, kes veel ei ole su raamatut lugenud, kas olite tõsiselt hirmul, et punavõimud pistavad teid õõnestustöö ja spionaaži eest kongi ja te kaote lihtsalt ära, nagu on okupeeritud Tiibetis varemgi inimesed kadunud?
Kiwaga reisisime koos Nepalis ja Tiibetis, tema oli Aasias kolm kuud. Ülejäänud aja elasin ikkagi üksi, mulle meeldib üksi reisida ja rännata – saab oma mõtteid kuulata, rohkem tähele panna, ei pea suhtlema nii palju. Kiwa on muidugi väga napisõnaline, seega on ta tore kaaslane reisimiseks.
Oli hetki, kui tulevik tundus ebamäärane, seoses võimude teravnenud huviga. Mina olin psühholoogiliselt valmis, et mind Tiibetis kinni peetakse, ega oleks ehk väga imestanud, kui oleksin vanglasse sattunud.
Hirmu kohta küsitakse millegipärast igas intervjuus. Vaata, see pole mingi kangelastegu, et keegi käis Tiibetis. Ka see pole midagi erilist, kui Tiibeti vabaduspüüdlustele õlg alla sättida. Kangelased on kohalikud, kes elavad totaalses hirmuõhkkonnas, riskides samamoodi jäljetu kadumisega.
Kuidas sulle meeldiks elada Tallinnas, kus päeviti on katustel snaiperid ja öösel komandanditund marssivate sõjaväerühmadega, kel luba puusalt lasta? Lhasas on see reaalsus. Minge kuu peale oma Hiina kaupade sorteerimiskeskuse ja kaubasadamaga, mehikesed Toompeal! Te ei tea, mida te teete!
Jäägu need poliitikuraisad praegu, räägime parem Aasia kultuuridest. Tunned kutset?
Eks see ole mingi kõiksuse kutse, väsimine ja tülgastus tarbimisühiskonnast, mis seab inimese sammud sinnapoole ja paneb ennast iidsete talletuste kaudu otsima.
Aasias on pea iga inimene mu õde või vend ja ma tunnen neid sidemeid sageli tugevamatena kui Eestis toimivaid inimestevahelisi suhteid. Kui suu asemel südamega suhelda, on kõik värvid pildil teised. Aga robotitel ei ole südant. Eestis kardavad isegi koerad inimesi, oled tähele pannud?
Millega neil päevil tegeled ja kas lähed tagasi oma teise koju Kathmandusse?
Vaatan, et külm mu kirsiaeda ära ei võtaks. Olen Lõuna-Eestis oma talus ja kütan muudkui ahju ning rüüpan teed, aeg-ajalt on ka Vennaskonnaga mõni kontsert.
Ma pole mitu aastat talvel Eestis olnud ja sel aastal on õnneks «päris» talv, millest oleks raske loobuda. Kirjutan keset seda lund üht lasteraamatut, mille tegelased on loomad. Ja mais, pärast peenarde tegemist, sätin Mongooliasse. Kathmandusse enne sügist ilmselt ei jõua.
Raamat
Roy Strider
«Himaalaja jutud»
Kirjastus Varrak
2008