Andrus Saar : õigustatud ootused on purunenud

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andrus Saar
sotsioloog
Andrus Saar sotsioloog Foto: Pm

Õigeksmõistev kohtuotsus pronksöö korraldamises süüdistatud neliku kohta võttis põlvist nõrgaks. Aeg annab arutust ja see tähendab, et tänaste sündmuste tagamaid hakatakse hindama mitte enne kui 50 aasta pärast. Aga me peame praeguse aja üle elama.



Sellel otsusel on vähemalt viis tahku: juriidiline, rahvuslik, sisepoliitiline ja moraalne, majanduslik ning välispoliitiline. Kõigile nendele peame juba praegu saama ammendavad vastused.



Kui me seda ei saa, läheb ühiskond moraalselt lõhki. Ma pole jurist ega ole veel kohtuotsust lugenud, kuid püüan uskuda, et see otsus on juriidiliselt igati korrektne. Pärast kuid kestnud kohtuprotsessi tahab iga Eestimaal elav inimene uskuda, et kohtuprotsess ei olnud pelgalt PR-trikk ega olnud selle taga soovi mõnda inimest teatud ajaks aktiivsest tegevusest eemal hoida.



Või oli uurimisorganitel suur soov tõestada, et karmid lubadused, mida Toompea kange rahvas välja ütles, saaksid tõestatud? Aga näe, aus kohus käitus kohtule omaselt – sõltumatult. Au kohtule, ent mida peavad teised selle tulemusega peale hakkama?



Välispoliitiline aspekt. Kas me oleme nüüd teinud äkki kübaratriki, et halvata meie suurnaabri  propagandamasinat? Ei, kindlasti mitte. Pigem vastupidi. Kas võib oletada, et too nelik nüüd rahuneb? Ei – nad peavad pronksist ööd oma Balti ketiks.



Selle neliku ülbitsemine ei tunne piire. Juba praegu valmistuvad nemad või nende mõttekaaslased järgmisel aastal tähistama Eesti Venemaaga ühinemise 300. aastapäeva. Juba levitatakse üleskutseid Eestis venekeelse regiooni autonoomia loomiseks. Eralduv regioon algaks Narvast, kulgeks mööda põhjarannikut ning hõlmaks ka Tallinna.



Sisepoliitiline aspekt. Eesti elanikud on oodanud, et pronksöö korraldajad saaksid õiglase karistuse. Praegune kohtuotsus aga sedastab, et korraldajaid polegi, sest tõendid pole piisavad ja kohtu all olevaid inimesi ei saa korraldajateks nimetada. Aga kes on süüdi?



Tegelikult on süüdlased juba leitud: marodööridest moosivargad, kes maksavad kinni purunenud kokakoolapudeli. Ja ennäe – majanduslik aspekt ongi lahendatud. Transiit Lätist taas tagasi Eestis ning kahjud korvatud!



Sisepoliitiline aspekt. Usk õiglasesse riiki on kõvasti kannatada saanud. Rahvusvaheline press, iseäranis Vene ajakirjandus, kajastas protsessi põhjalikult. Kui Eesti ajakirjandus teinuks sama palju tööd, võib-olla oleks siis protsessi käigus selgunud, et ega süüdistuse tõendusmaterjalid ei ole suuremad asjad.



Selles kontekstis ei oleks kohtu otsus enam nii kummaline tundunud. Need on vaid oletused. Ootused õiglase ja õigustatud karistuse järele olid elanikel põhjendatud. Kuid selgus, et süüdimõistev otsus oli tegelikult kõigest virtuaalne.



Rahvuslik aspekt. Otsus ei teinud rõõmu kellelegi. Pronksöö kangelased ei saa end enam kangelastena tunda, sest neilt on märtri oreool võetud. Kuid ärgem unustagem – kibestumine viib uuele ringile.



Mida aga tunnevad eestlased? Kas ka kibestumist? Kas läheme taas uuele ringile? Õigem oleks küsida, mida me kõik koos teeme? Õhku jääb küsimus – kes vastutab meie ühiskonna reostamise eest?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles