Eelmise aasta eesti audiovisuaalne toodang peegeldab üht sotsiaalset trendi. See on monumentaalsusihalus. Rahvas, õigemini rahvast esindav võim soovib tsementeerida lahustuma kippuvat rahvuslikku identiteeti, esitleda ennast kui ainsat ja õiget rahva huvide eest võitlejat, kui Rahvuse Isa. Säänse propaganda abil tekitatakse sotsiaalne ootus järjekordse monumendi püstitamiseks. Või mõne teise, meie identiteediga ebasobiva monumendi teisaldamiseks.
Kõige suurem monument oli muidugi Eesti riigi 90. sünnipäev koos kõigi pidustuste ja ühislaulmistega. Aga ka vabadussamba projekt ning selle analoogid filmis ja televisioonis «Detsembrikuumus» ja «Tuulepealne maa».
Monumenti iseloomustab tihkus ja kõvadus. Seda ei saa purustada, sellele ei saa haiget teha. Monument on kivist ja metallist. Okei, ka karastatud Tšehhi klaasist. Monument on nii suur, seda ei anna ka kuhugi normaal-sesse kohta paigutada, näiteks Kumu hoidlasse, juhul kui ta meid on ära tüüdanud. Aga monumentidega saab reaalseid sõdu algatada; kui keegi meile ei meeldi, siis teisaldame tema monumendi ja paneme enda oma asemele ja vaatame, kes kõvem mees on.
Kui ka enamik eestlasi peaks monumenti kunsti kõrgeimaks vormiks, sest see on ju nii suur ja kallis ja rahvusülene, julgeks selles seisukohas kahelda. Ma ei eita, et on palju neid, kes kogevad monumendi jalamil katarsist, nagu neidki, kelles tärkab kaastunne ja hirm. Sellega oleks kunsti kriteeriumid aristotellikus mõttes täidetud. Aga kas see katarsis on intiimne, hirm isiklik ja kaastunne siiras?
Monumendiga ei saa suhelda, ta ei kuula meid, vaid tahab ise rääkida. Ta on nii suur nagu kuskilt hiiglaste maalt ja räägib ainult hiiglaste keeles. Või müütide keeles. Ja mida elulist tal olekski meile rääkida? Monument ei kahtle endas, monument ei mõtiskle ega argumenteeri, ta ainult kuulutab oma sõnumit. Monumendiga ei saa väidelda, ta ei raputa meid ega ava uusi vaatenurki, nagu hea kunstiteos seda teeb.
Teda ei saa isegi kritiseerida. Sa saad olla ainult monumendi tuline pooldaja või siis vastane. Kusjuures, kui sa oled vastane ka ainult esteetika pärast ega vaidlusta monumendi vajalikkuse ideed kui sellist, saad sa ikkagi ideoloogiliselt kahtlase (vasakpoolitseja, venelaste tallalakkuja) märgi külge.
Monument kuulutab meile alati üht sama mütoloogilist sõnumit – headuse jõudude rasket, kuid ülevat võitu kurjuse üle. Ning nende mälestust, kes selles langesid. Loogikat pole tarvis. Kuri on kuri sellepärast, et ta on kuri. Ja ta on kole. Kui film-monumendis «Detsembrikuumus» Mait Malmsteni kehastatud kommunist esimest korda ekraanile ilmub, annab ta kohe ühele lehepoisile võmmu kuklasse. Kui Malmsten kohtub oma kolleegiga, kõrilõikaja Carmen Mikiveriga, keerab ta naise ringi ja kukub tagant rautama. Hoidku jumal, kommunist kommunistiga ju ei armatse, vaid rahuldab kiima loomalikul viisil!
Head kangelased ei ole üksnes head, vaid ka ilusad. «All estonian sweethearti» Liisi Koiksoni lumivalge mantel ja kübar jäävad kogu öö läbi väldanud Eesti päästmise operatsiooni käigus ühegi plekita. Kangelast ei huvita raskel hetkel tema isiklik heaolu – sureva eesti tuletõrjuja (Andres Mähar) viimased sõnad peategelasele on: «Mine ja päästa oma naineeee...ööö...äää...»
Teleseriaali «Tuulepealne maa» on süüdistatud, et selle draamakaares pole midagi uut ega originaalset. Et kogu ülesehitus olla kokku klopsitud «Wikmani poiste», «Tõe ja õiguse» ja «Nimed marmortahvlil» järgi. Püha jumal, loomulikult! Sest ega monumendilt oodatagi uusi ja originaalseid vaatenurki, vaid tuntud müütide ja eetiliste imperatiivide ülekinnitamist. Nagu kirikuski ei otsi usklik piiblisüžee põnevaid tõlgitsusi, vaid ühtesid ja samu manitsusi õigele teele pööramisest.
Monumentide vohamisele aitab kaasa ka teatud konjunkturism. Heitlik majanduskliima ja pingestatud suhted sise- ja välisvenelasega ning valimisvõitlus on kõrgeks ajanud üldise rahvuslik-konservatiivse fooni. Õhus on järjekordse samba ootus, olgu see siis kivist või tselluloidist. Monumendid ei sünni geeniuste eneseväljendustungist või kunstniku kinnisideedest, siin taga on puhas kalkulatsioon. Nimetagem seda projektitamiseks.
Ülevalt tuleb suunis ja tegus ettevõtja haistab oma šanssi. Kibekähku otsib ta kellegi, kes ajaloosündmusest mingigi draama kokku paneks. Poliitilises mõttes oleks kasulik, et too isik kuuluks võimule lähedasse ringi. Lüüakse kokku eelarve, mis mitmekordselt ületab tavafilmi, teleseriaali või skulptuuri maksumust. Raha tuleb väljastpoolt tavalisi kanaleid. Keegi eriti ei köhi kah, sest tegemist on ju rahvusülese monumendiga, mille puhul pole sobilik kõnelda madalast mammonast. Pannakse kokku meeskond, leitakse noor režissöör, kes eesmärgi nimel on valmis oma isiklikud printsiibid unustama ja kehastuma tõsiusklikuks rahvuslaseks. Kohe lükatakse masin lööktöö korras käima, sest tähtajad suruvad ju peale. Võttegrupp kannatab, rahvas muigab, aga mis teha – valmimas on ju monument.
Kui teos valmis, on tegijad rahul – suur töö sai ju ära tehtud. Monumendi püstitamine ei ole ju eesli ostmine. Filmiinimesed tunnustavad head operaatoritööd, uhkete massistseenide ja enneolematu helipildi eest. Võib-olla selja taga kirutakse, ma ei tea kah. Nii film kui seriaal skoorivad korralikult. Ajalehekriitika, nii palju kui seda on, on möönev. Sest väljaanded on mingit pidi ühe või teise teosega seotud. Üksik intellektuaal küll ruigab, aga produtsent annab vastulöögi, viidates isiku kommunistlikule perekondlikule taustale. Tõesti, kummaline vaikus viitab sellele, et monumentidest halba ei räägita, eriti pärast nende püstitamist.
Just mainisin, kui väiklane on pöörata tähelepanu kulutatud rahale, aga siiski ei saa kiusatusele vastu panna. Lihtsalt mõtlen, mitu normaalset sketšisarja või krimkat jäi tegemata «Tuulepealse maa» nimelise kolossi tõttu või mitu isiklikku ja südamlikku väikest tänapäevateemalist filmi saanuks «Detsembrikuumuse» eelarve eest vändata. Iga loll saab aru, et ajaloo rekonstrueerimine tõstab filmiminuti hinna vähemalt kolmekordseks, kõik need kostüümid ja dekoratsioonid ja massistseenid...
Siiski, tähelepanelikumal vaatamisel lööb kaadriservas välja vaesus: mastaabitud keskplaanid, 50 meetrit kinni pandud tühja tänavat vanalinnas, kust just on ära kruvitud reklaamsildid, Rocca al Mare muuseumlikud interjöörid ja kolm tääkpüssidega statisti edasi-tagasi heegeldamas. Näed asju, mida suures kinos tehakse paviljonide tohututele territooriumidele ehitatud butafoorlinnades, aga mida meil nühitakse teha detsembrijäises öises vanalinnas. Aga see selleks.
Teatud mõttes on ka meie teised kaks mängufilmi «Mina olin siin» ja «Taarka» monumendid. Monumendid Kopli pätile, kes võinuks olla aprillimässaja, kui kõnelenuks teist keelt, ja setu laulukuningannale, keda tema oma rahvas kottis. Ükskõik kui heaks või halvaks me neid ka ei peaks, on need siiski rohkem pärisfilmid kui monumendid. Me ei näe seal kangelast, vaid isiksust toime tulemas vaenulikus keskkonnas. Me usume end nägevat elu, mitte müüti.
Tegelikult tahtsin küsida, milleks meil üldse monumente nii palju tarvis on. Piisab sellest poisikesest seal reaalkooli juures. Elusuurusest lapsest.
Monument on üks kollektiivse identiteedi väljendusi. Ja kui vajadus identiteeti alatasa väljendada liiga suureks kasvab, tekib kartus, et see identiteet on mingil viisil häiritud. Isikul, kes kipub seltskonnas pidevalt tähelepanu otsima, on raudselt kompleksid. Ükskõik, kas egotripp käib halades või laiates, kas tegemist on alaväärsuskompleksi või üleväärsuskompleksiga.
Riigid nagu Eesti või Venemaa, kus armastatakse monumente püstitada, rahvuslik-patriootilisi filme teha ja enesekeskset retoorikat ajada, vaevlevad samade komplekside küüsis. Kõige hullem on siis, kui alaväärsuskompleks ilmutab end mania grandiosa kaudu.
Inimeste puhul on nii, et kui isiku psühholoogilised probleemid üldsusele liiga häirivaks muutuvad, soovitatakse tal spetsialisti poole pöörduda. Psühhoanalüütik laseb patsiendil oma lapsepõlvetraumad uuesti läbi elada, toob esile kõik allasurutud tungid ja ihad, nurjumised ja kordaminekud ning dekonstrueerib sedaviisi identiteedi. Aga kes oleks see spetsialist, kes võtaks ette terve riigi?
Võib-olla oleks sellisel teraapial tervendav toime? Selmet ikka ja jälle illustreerida müüte ja käibetõdesid meie ametliku ajalookäsitluse kohta, võtta ette hoopis eestluse psüühe? Tuua välja varjatud tunge ja salaihasid ning otsida üles rahvuse lapsepõlvetraumad, millest kõik meie neuroosid alguse on saanud. Ehk vabaneksime siis oma ohvritaagast ja oleksime võimelised eneseirooniakski? Võib-olla kiirgaks uus identiteet väljapoole palju seksikamalt kui poolmorbiidne näoli mullas enesehaletsemine või oma tillukeste rusikate pidev viibutamine ajaloolise vaenlase poole?