Gaasitoru loojad: olime Veneetsia biennaali ajaloo kõige ülbemad

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Gaasitoru grupp: Maarja Kask, Ingrid Ruudi, Ralf Lõoke ja Neeme Külm.
Gaasitoru grupp: Maarja Kask, Ingrid Ruudi, Ralf Lõoke ja Neeme Külm. Foto: Elmo Riig / Sakala

Nii peapreemia kui ka sihtkapitali preemiaga  võisid Viljandist tagasi Tallinna sõita Maarja Kask, Neeme Külm, Ralf Lõoke ja Ingrid Ruudi keskkonna- ja geopoliitilise ruumiinstallatsiooni «Gaasitoru» eest 11. Veneetsia arhitektuuribiennaalil.



Näitusepaviljonide vahel loogelnud kollane gaasitoru oli tagantjärele vaadates ikka hull ettevõtmine küll. Vahepeal näis lausa, et ega keegi eriti ei usu, et see kunagi biennaalile püsti pannakse?


Ingrid Ruudi: Ise ikka uskusime. Tagantjärele võib nüüd küll öelda, et meil olid poole aasta jooksul vähemalt ülepäeviti koosolekud ja kõik need olid kriisikoosolekud!



Korraldajate jaoks võis see polü­fooniline teos nüüd küll olla paras peavalu nii kontseptuaalses kui ka tehnilise teostamise mõttes.


Maarja Kask: Ega see neile ilmselt mugav ei olnud, aga ega see kõik väga dramaatiline ka polnud. Veneetsias on aegade jooksul nähtud mitmesugust kriitilist kunsti.



Varem pole vist lihtsalt olnud kellelgi julgust teistele riikidele sisse sõita. Kunst võimendab paljut. Eks me olime ajaloo kõige ülbemad!



Värskendame mälu. Mis oli siis eestlaste sõnum seoses selle toruga ja kui hästi see maailmale pärale jõudis?


Ralf Lõoke: Arhitektuur ei piirdu alati majade või planeeringutega. Arhitekti erialal on võimalik kaasa rääkida ja sõna võtta ka suuremas plaanis.



Maarja Kask: Projekt kajastus väga paljudes kohtades, Financial Times ja Herald Tribune kaasa arvatud. Ma küll usun, et sõnum jõudis kohale.



Ingrid Ruudi: Väga paljusid ruumilisi küsimusi ei määra arhitektid, vaid poliitika. Kui piirid on endale teadvustatud, siis on lihtsam nendega tegeleda.



Teie gaasitorus kui sümbolis olid kunst ja poliitika omavahel põimunud. Gaas kui võimu rekvisiit on endiselt aktuaalne.


Ingrid Ruudi: Kui me toruga tegelema hakkasime, siis läks gaasiteema päev-päevalt olulisemaks. Asjad kasvavad ja muutuvad järjest tähtsamaks.



Mis torust lõpuks sai?


Ralf Lõoke: See oli paljuski omas ajas olev töö ja seetõttu me otsustasime, et ta on oma aja üleval ära ja kõik.



Maarja Kask: Ta oli ikka väga konkreetsesse konteksti mõeldud. Kuhugi mujale tõsta poleks seda mõtet olnud. Olid küll mõningad läbirääkimised, aga praegu… Tont seda teab, mis temast tehtud on. Ehk on taaskasutusse läinud. (PM)

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles