Lapi mehi hullutanud hollandi blondiin ja rumaluse tõttu spionaažikahtlustusest vabastatud mees – need on lõbusamad lood Soome kaitsepolitsei äsja avalikustatud arhiividest aastast 1949.
Legendaarse Hollandi võrgutaja lood tehti Soomes avalikuks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hollandi seiklejanna Sylvia Petronella Antoinette van der Moer saabus Helsingisse 1949. aasta juunis ning elas kuu aega hotellis selle eest tasumata, mistõttu politsei hakkas teda taga otsima, kirjutas ajaleht Helsingin Sanomat Soome kaitsepolitsei (Supo) äsja avatud arhiivides kirja pandud põnevusloost.
Hotelliarve eest Lapimaale jalga lasknud naine hakkas sealsete kullakaevajate majapidamises abiliseks ja sai populaarseks, kuid jäi oma käikudel lõpuks siiski kaitsepolitseile vahele ja saadeti riigist välja ajakirjanduses levinud spionaažikahtluste saatel.
Kullakaevajad olid tema väljasaatmise järel murest murtud. Veel 1951. aastal oli kullakaevajate liit valmis maksma Petronella võlad ja palkama ta Lemmenjokile postiljoniks, kirjutas Helsingin Sanomat. Kahjuks ei olnud meeste unelmal määratud täituda ja kaunitar rändas hiljem hoopis USAsse. Kullakaevajatele jäi mälestuseks Petronella nimi – seda on Lapimaal kandnud nii restoranid, paadid kui künkad.
Petronella kurbnaljakas lugu pole aga ainus, mis arhiividokumentide avalikustamisel uuesti päevakorda tõusis.
Soomes valmistab senini meelehärmi eestlaste Herman Treiali ja Artur Lõokese traagiline põgenemine üle NSVLi piiri Soome 1949. aastal. Põhjanaabritelt varjupaika palunud mehi hoiti alguses niisama kinni.
1950. aastal, juba Urho Kaleva Kekkoneni peaministriks oleku ajal said aga NSVLi ametnikud oma tahtmise ja mehed anti välja. Lõoke hukati Tallinnas, esialgu haiguse tõttu pääsenud Treial põgenes vanglast, kuid leiti kiiresti ja suri 1951. aastal haiglas.
Supo dokumentidest selgub seegi, millistel alustel kaitsepolitseinikud kodanikke kahtlustatavateks liigitasid. «Ei peeta eriti nutikaks ja ei tundu luuramiseks võimeline,» on kirjas Eino Soutukorva kohta, kelle peale kaebas üks Supo informaator.
Lisaks mõistuse hindamisele jälgis Supo ka suguelu, kirjutas Helsingin Sanomat. Eriti raskendav asjaolu oli see, kui kahtlustatav oli homoseksuaalne, nagu selgus ühe ajakirjaniku kohta, kelle seksuaalharjumusi kirjeldati tervel leheküljel.
1949. aastal tööd alustanud Supo nimekirjadesse pääses alguses üsna kergesti. Piisas näiteks sagedasest reisimisest, kahtlasest rikkusest või raadioamatöörina tegutsemisest.
Kahtlust äratas seegi, kui keegi oli käinud punaohvitseride koolis NSVLis või viibinud seal sõjavangina. 1950. aastal alustati ka NSVLiga seotud ettevõtete jälgimist.
Usuinstitutsioonidest olid eritähelepanu all Jehoova tunnistajad, aga ka riigikirik ja kreekakatoliku kirik.
Selle aasta algusest tegi Supo avalikuks kõik 1949. aasta materjalid ja 1949.–1959. aasta arhiivikataloogid. Kokku võtavad 1949.–1959. aasta dokumendid arhiivis 50 meetrit riiuliruumi, neist on nüüd avalikud mõned meetrid.
Supo dokumendid on salastatud 60 aastat ja 1949. aasta 1. jaanuaril tööd alustanud Supole on see järelikult esimene kord pabereid avalikustada. Seda tehakse ka edaspidi aastakaupa.
Supo eelkäijate dokumendid on Soome rahvusarhiivis samuti saadaval.