Kultuurivedur 2008 Anne Rande: lapsed ja lugemine, see ei ole mingi tilu-lilu

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kultuurivedur Anne Rande näitab pisikesele Kadri-Keiule raamatut vedurist, tagaplaanil tüdruku ema, presidendi abikaasa Evelin Ilves lobisemas Postimehe peatoimetaja Merit Kopliga.
Kultuurivedur Anne Rande näitab pisikesele Kadri-Keiule raamatut vedurist, tagaplaanil tüdruku ema, presidendi abikaasa Evelin Ilves lobisemas Postimehe peatoimetaja Merit Kopliga. Foto: Peeter Langovits

Postimehe kultuurivedur 2008, Eesti Lastekirjanduse Keskuse juht Anne Rande rääkis Rebekka Lotmanile, miks ja kuidas viia lapsi lugemise juurde, kuidas naeratada ning mis on presidendi ordeni hind.


Lastekirjanduse keskuse direktriss Anne Rande mõjub esmapilgul heas mõttes lapsena – nakatavalt rõõmus ja lustlik, vaimustub, üllatub, imestab. Teeb nalja ja lõkerdab ise. «Mul kadus pluusilt nööp ära, otsisin seda koos detektiiv Kadriga (Kadri-Keiu Ilves, presidendipaar Evelin ja Toomas Hendrik Ilvese tütar – toim.), aga kadunud ta ongi! Eks päkapikud selle omale viisid,» räägib Anne Rande, kellele ikka veel, kolme täiskasvanud lapse ema ja kolme lapse vanaemana, lemmikuiks just pisikestele mõeldud raamatud. Teeb siis kolleegile Haapsalu raamatukogust, lastekirjanduse uurijale Krista Kumbergile silma. Räägivad: «Sellised me oleme, lastekirjanduse fännid! Ja omal on nii lõbus selles maailmas elada!»

Möödunud aastal jõudis Rande ja keskuse kollektiivi vedamisel Eesti Lastekirjanduse Keskus Tallinnas uude majja, aadressile Pikk 73. Uues majas nähti uut võimalust lapsi lugema panna täiesti teisel tasandil. «Lapsed ja lugemine, see ei ole mingi tilu-lilu, see on väga tõsine asi!» rõhutab direktriss.

«Vanemate kohustus ja õigus on juhatada laps raamatu juurde. Kodu on see, kust asi algab. Ema-isa, no tulge siia või viige laps ükskõik millisesse raamatukokku, seal on toredad inimesed, teid aidatakse. Tasuta targaks! Võtke ainult!» räägib Rande peaaegu anuvalt. Tasuta pakutakse parimat asja maailmas – tarkust, tundeid ja elamusi, fantaasiailma ja vastusi. «Kui palju meil on raamatuid! Aidake neid inimesi siin maailmas! Laps ei ole milleski süüdi, kui ta viieaastaselt pole ühtegi raamatut näinud. Kui laps ei näe kodus juba, et vanem loeb, siis on jama.»

Rande teab, et käskides last raamatu juurde ei saa. «Iga lapse tee raamatu juurde on erinev, ja tänapäeval on see vaid vähestel kõige otsem tee,» selgitab direktriss, miks nende majas nii palju üritusi toimub. Aastat 2008 nimetabki Rande innovatsiooniaastaks – mullu 75-aastaseks saanud keskus muutus iga päevaga, raamatute laenutamise kõrval sai tähtsaks muude sündmuste korraldamine. Möödunud aastal kokku 402. Kõik pole sugugi kirjandussündmused – lapsed käivad Pika tänava raamatukodus musitseerimas, kontserte kuulamas, meisterdamas, pilte vaatamas. Möödaminnes võetakse raamat kätte ning sama möödaminnes unustatakse end lugema. Päris pisikesed pätakad liiguvad keskuse ruumes roomates.

«Ajad on muutunud ja lapsi tuleb nüüd lugemise juurde ka teistmoodi tuua, just see on selle maja kõige tähtsam asi, täiesti teisel tasandil lugemise väärtustamine,» selgitab Rande. «Laps või täiskasvanu, ükskõik, kes siia tuleb, satub hoopis teistsugusesse maailma, ta tunneb end kõrvust tõstetuna, tal on siin hea olla.»

«Alles hiljuti oli selline tore lugu, et ühel tüdrukul – kas Arukülast või Raasikult – oli sünnipäev ja ta palus kingiks emalt külaskäiku meie asutusse, ja nad käisidki siin ja läksid õhtul rongiga tagasi. Nii ilus! Vot sellised asjad on super!» räägib naine õnnelikult. Möödunud nädalal käisid kaks teismelist tüdrukut küsimas, kas võiks sõpruskonnaga keskuses käima hakata ja kutsuda kirjanikke külla. Loomulikult, tulge ainult, vastatakse kõigile. See on parem kui Viru keskuses hängida. Lugemisest laiemalt rääkides Rande enam nii positiivne pole – üks asi on see, mida ta näeb oma majas, aga just kaubanduskeskustes kohtab ohtralt lapsi, kelle silmist puudub raamatuilm. «Kurb, väga kurb on neile otsa vaadata.»

Õige on laps tuua raamatu juurde võimalikult vara, teismeeas on see juba raskem, siis tulevad lastel juba teised huvid, mõtiskleb Rande. «Lastel on ka tegelikult raske elu. Edukas peab olema. Aga need, kes juba väiksena leidsid enda jaoks lugemise, need jäävad. Lugemine kuulub lapsepõlve juurde, see tekitabki lapsepõlve ilusa maailma.»

Anne Rande teadis juba seitsmeselt, et tahab saada raamatukoguhoidjaks. «Miks? Sest ma olin siis tähtis. Mulle meeldis istuda laua taga, kartoteeke pidada, kirjutada, olla vajalik.» Raamatukogunduses on ta nüüd töötanud juba 38 aastat, alustades tööd Haapsalu lasteraamatukogus. Naine, kes kõiges positiivset otsib, soovitab ka neil, keda majandusraskused tabanud on, leida tuge raamatutest. «Kui sul on meeleolu kurb, masendav – võta lasteraamat kätte, kohe läheb tuju heaks. Kui isa on töötu, see on kole asi. Aga isa peab peale mõtlemise «mis nüüd saab, mis nüüd saab» märkama lapsi.» Inimestel kipub olema meeletult kiire, nii kiire, et ei märgata ka lähedasi mitte.

«Väike tõrvatilk ka. Aega leitakse ikka neile asjadele, mida väärtustatakse.
Kultuuriministeerium, kelle abiga me selle maja saime, miks te ei tule vaatama, mis meil siin toimub? Kultuuriminister leidis keskuse avamisel aega vaid paarkümmend minutit, jõudmata isegi majas ringi vaadata. Hästi nukker meel oli sellest. Ministeeriumi kantslerile aitäh kõige eest, mis ta meie maja jaoks teinud on – aga ta pole kordagi valmis majja jõudnud. Kui me kutsusime ministeeriumi rahvast siia külla, siis ei tulnud mitte keegi. Ka asutuse 75 aasta juubelil ei olnud ministeeriumist ühtegi kutsutut kohal.»

Veel hullem lugu – mullu tehti põhjalik eeltöö, millal riigikogu liikmetel on vabam aeg, millal ei toimu istungeid, ning üheks reedeseks päevaks saadeti välja 101 kaunilt kujundatud kutset. «Mis te arvate, mitu kohale tuli? Mitte ühtegi! Saja ühest mitte ühtegi! Aga sõnades on lapsed neile tähtsad! Kiire-kiire, aga lapsed on meie lootuse kandjad.» Vaid Ene Ergma leidis tee Pikale tänavale, mitmendal kutsel, kui Rande tal ühel näitusel avamisel sõna otseses mõttes nööbist kinni sai. Miks riigikogulased ei tunne huvi, mis tööd teeb lastekirjanduse keskus, täiesti ainulaadne asutus, mida imetlevad kolleegid Euroopast? «Valijatega» restoranis «kohtuda» neil ju on aega :)

Kui hakkan keskusest lahkuma, küsib Anne Rande tõsiselt: «Kas selle veduriga võetakse midagi ka mu palgast maha?» Püüan naljast aru saada, aga nagu ei saa. Selgub – polegi nali. Mullu märkas Anne Randet kui «lastekirjanduse väärtustajat» president Toomas Hendrik Ilves, autasustades teda Valgetähe V klassi ordeniga. Ühtlasi toimus mullu üldine kultuuritöötajate palgatõus, suuremat tasu hakkasid saama ka lastekirjanduse keskuse töötajad. Välja arvatud direktriss Anne Rande. «Teie saite presidendilt nagunii ordeni,» selgitas kantsler Siim Sukles oma kirjas. Selline on Eesti Vabariigis riikliku tunnustuse hind.

Lõpetuseks siiski rõõmsamalt, kultuurivedur 2008 õpetab: «Kõigile inimestele. Naeratage nii, et naeratate südamest, et teie nägu naeraks – see on tegelikult meditatsioon –, et teie neerud naeraks, et teie maks naerataks. Naeratatakse kogu oma kehaga. Olge õnnelikud!» Väike terviseretsept siis, vahelduseks apteegi imevitamiinidele.

Arvamus

Evelin Ilves

lastekirjanduse keskuse patroon

 Minu teada on Eesti Lastekirjanduse Keskus unikaalne nähtus kogu maailmas. Idee iseenesest on nutikas ja ehteestilik: oleme ju alati lugeda armastanud, raamatuid kirjutanud, tõlkinud, kirjastanud. Meile oleks justkui geneetilisse mällu kirjutatud, et rahva haritus pärineb kirjasõnast. Ja tegelikult me ju teame, et kõik head, aga ka pahad asjad saavad alguse lapsepõlvest. Meie teame, aga Anne tegi ära – keskuse maja Pikal tänaval on just-kui elav monument lapsepõlve lugemise tähtsale tööle.

Mida see keskus kõike ei sisalda – peale raamatute elavad seal nende kangelased seintel ja mööblil, sekka mänguloomadena oma elu. Üritusi, üks vahvam kui teine, toimub sadu. Tõeline muinasjutumaja, kus alati on hea meeleolu, kus ka paadunuim kraade ühtäkki viisakaks muutub, kus alati tulevikku vaadatakse ning sületäie uute ideedega korruste vahel ringi tuisatakse. Liiatigi – nii maitsekalt kujundatud interjöör ja meisterlik restaureerimistöö on väärtus omaette, see keskkond lihtsalt loob häid mõtteid.

Anne on selle maja hea haldjas. Temata poleks seda olemaski, kuigi meeskond on tal vahva, kindel ja tugev. Tilluke tüdruk temas ei lase kunagi ligi suhtumist «pole võimalik või ei saa»! Anne on nagu aatomik, saatmas lõbus ümin: Päeval paistab päike, öösel kumab kuu, olen ise väike, kuid mu jõud on suur!

Selliseid kullateraga inimesi võiks üha enam tunnustada – nad ju ongi vedurid, kes meie elu edasi viivad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles