Olga Pärn – natuke kloun, natuke muusa

Tuuli Koch
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Toomas Huik

Nad olid koos elanud ja töötanud kaks aastat, kuni ühtäkki läks vaja kaht koduvõtit – seni oli hakkama saadud ühega. Eesti joonisfilmimeistri Priit Pärna edu võti on temast 30 aastat noorem kaasa Olga.

Seitse aastat tagasi tundis graafika ja animatsiooniga tegelev valgevenelanna Olga Marchenko, et on saabunud kriis nii temas endas kui ka kogu Valgevenes. Oli kaks võimalust – vahetada ametit või vahetada riiki.



Väljavahetatuks osutus riik. Kaasas animarežissöörist ema soovitus vaadata kindlasti Priit Pärna filme, läks ta õppima Prantsusmaale, kus seesama mees andis La Poudriére koolis workshop’e.



Olga palus meistri oma diplomitöö juhendajaks. Juhendamisest kasvasid välja nii koostöö kui ka kooselu, imeliselt sobiv kooslus mehe ja naise vahel.


Tänaseks on Olga Pärn pea kolm aastat Eestis elanud ja keele ilma ühegi koolitunnita kenasti selgeks saanud.



Paar elab maal, aga kui on stuudio- ehk linnapäev, siis suunavad Olga ja Priit animafilmi pikas protsessis animaatoreid, ümberjoonistajaid, kõiki, kes filmi elule aitamisega seotud. «Kui pärast on tuju ja aega, lähme jooksma – treening on istuva tööviisiga kunstnikele väga oluline – ja töötame õhtul veel,» räägib Olga, kes enne Priiduga kohtumist ei teadnud spordist suurt midagi.



Olga tänab elu pakutud võimalust saada Priiduga nii suurepärane tööalane klapp. «Meil on kunstiküsimustes väga sarnane pilk, tunnetame asju sarnaselt,» lausub naine. «Kunstiinimestel on tavaliselt ju... kuidas seda öelda...» «Väga suur ego,» aitab Priit kõrvalt. «Just! Kui tegime Priiduga koostööd, meeldis mulle väga, et ta on nii suur meister ja samas nii avatud,» mainib Olga.



Naise hea tuju mõjub nakkavalt ja Priit kinnitab, et Olga lausa kiirgab positiivsust. «Ta on natuke kloun, mis on naiste puhul harukordne,» muigab Priit ja lisab, et kui paljudel naistel kulub aeg oma olemise ja välimuse sättimisele, siis Olga on selles suhtes kogu aeg natuke kloun olnud.



Olga omakorda tunnistab, et huumorimeel on üks, mis neid Priiduga seob, ning nalja nii töös kui ka elus üldse hindab ta väga kõrgelt. «Prantsusmaa oli mulle võõras, aga Eestis tunnen end väga rahulikult, seda ka huumori tajumise pärast,» räägib naine.



Kord näidati ühes väikses Prantsuse linnas toimunud Eesti animafilmide õhtul ka Priidu filmi «Eine murul». Olga oli saalis ainus, kes naeris. «Priidu filmid olid mulle kohe suured sõbrad. See oli nii rikas maailm minu jaoks,» nendib Olga.



Kas ka tema enda maailma moodi? «Ma ei julge nii uhkelt öelda, et see on ka minu maailm. See on Priidu maailm, ta on unikaalne.»


Priidu maailma üheks killuks on film «Porgandite öö», ja kui Olga ennast kujutab, siis joonistab ta porgandi. «Kui meist tehtaks film, siis mina oleks porgand, aga Priit oleks ikka Priit,» naerab Olga. 



Suur (elu)kunstnik Pablo Picasso oli 63, kui armus kunstitudengisse. Usub Priit muusadesse? «Muusa on romantiline vaht,» leiab Priit. «Kui me teeme tööd, siis moodustame tohutult hästi klappiva tiimi. Kui me ei tee tööd, siis oleme lihtsalt naine ja mees. Öeldakse, et muusa innustab, aga muusa ei pea ise midagi tegema. Olgal on töö suhtes hoopis teine roll.»



CV Olga Pärn


•    Sündinud 1976 Valgevenes Minskis


•    Lõpetas Valgevene Kunstiakadeemia graafikaosakonna (2000)


•    1996–2003 töötas Belarusfilmi animatsiooni osakonnas.


•    2002 asus õppima Prantsusmaal La Poudriére animatsioonikoolis, tema lõputöö «Unistaja» linastus ka Animated Dreamsil.


•    Viimati tegi koos Priit Pärnaga filmi «Elu ilma Gabriella Ferrita». Päris oma filmi kohta ütleb Olga: «Pärast Gabriellat pidi järgmine film olema minu film, aga selgus, et oleme koos ikka nii vinged, et teeme ühiselt veel ühe filmi.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles