Urmas Kõiv: kodanikud kõnelgu, riik õppigu kuulama

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Probleeme saab lahendada interneti osalusveebis, mitte tänaval, usub Urmas Kõiv.
Probleeme saab lahendada interneti osalusveebis, mitte tänaval, usub Urmas Kõiv. Foto: Mihkel Maripuu

Mullu korjasime metsast prügi. Nüüd otsime ühiselt uusi ideid. Innovatsiooniaasta projektijuht Urmas Kõiv (45) on kodanike ärksuse suhtes optimistlik. Üha halvenevat majanduskeskkonda arvestades lausa hirmuäratavalt optimistlik, veendus Neeme Korv.

Kohtumine esiuuendajaga sisendab kindlustunnet, et kogu viimase aja ängistus läheb mööda. «Krampi ei maksa sellega minna, aga kui õhtul sõpradega kokku saate, siis mängige kas või mõne lauamänguga end lahti ja mõelge, mida ja kuidas uutmoodi teha – kõik on võimalik,» ütleb Kõiv, kelle jaoks nädalapäevi pole olemas ja kontor on täpselt seal, kus ta oma arvuti ja mobiiltelefoniga maha istub.

Kõiv on avalikkusele tuntud konverentside ja Tartu hansapäevade korraldajana, mänedžerina, kes tegelenud mitmesuguste turundusprojektidega (Eesti Telefon, EMT jt) ning suurepärase tuubamängijana (näiteks ansamblist Modern Fox). Üks asjaolu kõige selle juures on eriti müstiline – tema mobiilinumber pole mitte ainult avalik, vaid ripub kümnetel internetikülgedel.

Te olete äsja välja kuulutatud innovatsiooniaasta juht. Kas praegusel hetkel, kui inimesed mõtlevad peamiselt sellele, kuidas homme toime tulla – ja mõne meelest on lausa parim päev banaanikala püügiks –, on üleüldse õige aeg loota, et inimesed ühiselt suuri ja uusi asju välja mõtleksid?

Ma arvan, et ongi õige hetk. Just seepärast, et kui kõigil läheb hästi, pole midagi arutada. Siis tuleb seda rauda taguda, mis kuum on. Kui on edu, tuleb samamoodi jätkata. Kui aga ajad on kehvad, tuleb tahes-tahtmata mõelda, kust leida oma probleemile väljapääs. Ka psühholoogid räägivad, et ei tohi jääda oma murega üksi lahendust välja munema.

Meie vaatasime oma ettevõttes, et pole märke, nagu hakkaksid asjad halvemini minema. Aga oli tuntav, et see võib muutuda. Mõtlesime siis, et miks me ootame, hakkame kohe otsima, kuidas edasi areneda. Mõelda tuleb ka siis, kui probleemi otseselt ei ole, aga jah, praegu on ümberkorralduste aeg. Kui ise ei korralda, siis korraldatakse sinu eest.

Küllap teie koolituste ja konverentside valdkonnas on ka vahepeal õhku sisse tekkinud?


Vahepealsel ajal tuli igasuguseid tegijaid. Püsimajääjaid on siiski vähe. Meie alal on lihtne – paned poe püsti, võtad poe maha – sisenemisbarjäär pole kõrge. Kontor võib olla igal pool. Meil näiteks ongi kontoris töökohti vähem kui töötajaid.

Vahel tuleks ikka näost näkku suhelda...


Seda on praegu liiga kallis teha, aga mina kujutan innovatiivset kontorit ette nii, et ümberringi on ekraanid, ja töötajad, ükskõik, kus nad ei ole, on sulle nähtavad. Ja muudkui suhtled!

Kui inimesed sisenevad mõnele innovatsioonialasele netileheküljele, siis võivad nad mõelda, et see ongi vaid üks suur sõnavaht. Teie meelest on innovatsioon ikkagi käega katsutav?


Hakkame sõnast pihta. «Innovatsioon» eesti keeles on «uuendamine» või «uuendus». Mina ütleks, et ka uute ideede edukas elluviimine. Viimane on väga tähtis, sest kui ideed tööle ei lähe, siis mingit uut kvaliteeti meie ümber ei teki.

Ent kui idee ise jääb kahvatuks selle aplombi kõrval, millega see välja käiakse?


Tarbija paneb asjad paika. Kui kasu taga ei ole, siis on see nagu muusikas ühepäevahitt, millest ei teki püsivat väärtust.

Sõna «kultuur» seostuvat sõnaga «kellu» – et saaks oma monumendi, maja püsti. Kas teil seoses innovatsiooniaastaga pole sellist hirmu, et kaunisõnalise fassaadi taga kujuneb see kellegi labaseks äriks, näiteks mingi arvutipartii müügiks?


Majandusministeeriumil, EASil ja korraldustiimil on hea meel, kui paljud organisatsioonid ja üksikisikud saaksid sellest «labase äri» mõttes kasu. Et tekib uusi teenuseid ja tooteid, millest tekib uus ringlus. Ettevõtjad ütlevad praegu, et ostmine on justkui igaks juhuks ära lõpetatud. Väga hea ju, kui ettevõtted saavad teha midagi odavamalt, aga müüa rohkem, teha käivet. Ja kui inimestel seda toodet ostes tekib võimalus hoida näiteks kodus kokku energiat, ajada läbi väiksemate kulutustega. Projekt «Ole kaasas» tahab jagada ju arvuteid pensionäridele ja neile, kel veel ei ole arvutit...

On need arvutid ikka kõige suurem probleem? Sellise arvuti, millega lihtsalt netis käia, saab suvalisest kuulutustelehest vaat et kingitusena.


Tõsi, arvutites polegi asi. Oluline on see, et me saame nendega palju teha. Meil on tehnoloogiad olemas ja inimesed kasutavad neid. Meil on ju võimalik juba ka mobiiltelefonidega internetis tohutult palju asju korda saata.

Kui vastuvõtlik eestlane üldse uue suhtes on?


Mulle tundub, et on. Kuid eestlane allub hästi ka varjatud sundlusele, heaks näiteks on ID-kaart. Pankade roll on olnud siin ülisuur. Kui teenusepakkujad on liiga passiivsed, siis masstarbimist ei teki. Ma olen ise hea näide. Mulle kingiti ID-kaardi lugeja siis, kui mul kaarti veel ei olnud. Kord oli mul vaja üht ettevõtet asutada ja siis avastasin, kui ülilihtne on see ID-kaardi abil. Poole tunniga! Lisaks pankadele on sertifitseerimiskeskus andnud meile midagi tähtsat – turvalisuse. Oluline on ka telekomide roll, kes on andnud meile head ühendused. Vahemärkusena: hiljuti istusin näiteks ühes korralikus Varssavi hotellis, kus ühendus oli lausa vilets. Ja lõpuks riik – meil on seadustatud palju uusi teenuseid.

Üks innovatsiooniaasta eesmärke on riigiportaali arendamine, eelmisel nädalal algas kampaania. Millal ja miks te ise viimati eesti.ee portaali kasutasite?


Praktilises mõttes pole ma seda kasutanud. Kuid riigi infosüsteemid on teinud ühe olulise asja, viies laiali olnud tehnoloogiad ja andmebaasid kokku. Ja nad tahaksid, et kasutajad ise pakuksid ideid, kuidas see välja peaks nägema. See polegi praegu veel valmis projekt.

Praegu on eesti.ee esiküljel nii praktilisi asju kui udujuttu, mis ei pruugiks üldse samal infotasandil olla.

Jah. See peakski arenema kohaks, mille kaudu kodanik riigiga suhtleb, kohaks, kust ta teenusteni jõuab. Praegu ollaksegi selles staadiumis, kus püütakse otsida vastastikku sobivaim kontakt.

Te siiralt usute sellesse nn osalusveebi, et rahvas tuleb ja teeb internetis oma ettepanekud ja neid ka arvestatakse?

Usun. Nii lihtne on ju osaleda, nagu ka mitte osaleda.

Seda hoolimata TOMi (osalusportaal Täna Otsustan Mina) suhteliselt kuulsusetust lõpust, kus rahvaalgatust jäi aja jooksul järjest vähemaks. Oli vist Peeter Marvet, kes kunagi märkis, et ettepanekud sumbusid, sest riigiasutustel polnud neid lihtsalt töökavades.


Nojah, võis küll nii olla. Mina TOMi puhul kõiki taustu ei tea ega tahagi sõna võtta. Aga elu nõuab, et ka riik ei saa enam ainult pika perspektiiviga tegutseda. Mõtlemine ja tegutsemine peab toimuma paralleelselt. Ei saa võtta eraldi aastat ainult mõtlemiseks. Eesti.ee puhul tuleks jõuda selleni, et oleks üks koht, kuhu koonduks kõik. Eri asutuste vahet jooksmine on väga kurnav.

Nii et kui ma tulevikus tahan otsida mingit kohtuotsust, klaarida midagi maksuametiga – eesti.ee kaudu jõuan soovitud teabeni?


Mina tahaksin küll riigiga suhelda ühest kohast. Eesti.ee oleks minu nägemuses rohkem teenusteportaal, osale.ee aga koht, mille kaudu valitseda.

Ma tulen tagasi oma varasema küsimuse juurde. Kuidas oleks võimalik seda osalusveebi mingigi efektiga tööle saada?

Kui mingi asi ei ole korras ja tuleb kodaniku hääl, mis seda ütleb, siis peaks see korda saama. Vanasti läksid inimesed tänavale – ehk ei peaks enam nii kaugele minema. Kui riik tahab neid asju ära klaarida, siis peab signaalidest abi olema.

Aga kui riik ei taha? Võtame või avaliku teabe seaduse, mida Veiko Berendsen Postimehes (9.01) hiljuti dokumendihalduse seisukohalt kritiseeris. Kodanik tahaks, et teave oleks võimalikult avalik – demokraatlikus õigusriigis igati normaalne soov –, aga meil tuleb minister ja ütleb sisuliselt otse, et küll oleks hea töötada, kui ei peaks avalikkusele aru andma.

Siin on kaks poolt. Kui keegi arvab, et maailm läheb sulgemise poole, siis ta eksib. Internet toob tahes-tahtmata kõik kiiremini päevavalgele. Osalusveeb just seda tähendabki, et inimesed saavad riigi asjadel online silma peal hoida. Kuid infot on tõesti nii palju, et kõike ei jaksa läbi lugeda. Ehk peaks ka riigi poolt tegema mingeid lihtsamaid kokkuvõtteid.

Mil määral näete neis keskkondades poliitilise manipuleerimise riski? À la üks hiljutine veidravõitu netipõhine kultuuriküsitlus pealinnas.

Varem oli ajakirjanik või lehetoimetus ühiskondliku arvamuse kujundaja. Meediakanalid pole oma rolli kaotanud, aga infokanalite hulk pole enam piiratud. Tänapäeva netikogukondades on aga oma arvamusliidrid, näiteks üks suvaline Juta võib perekool.ee-s olla võimas arvamusliider. Ka iga partei on selline kogukond.

Me muidugi ei tea veel, milliseid ideid kodanikud mais mõttekodades välja pakuvad, aga mis võiks teie meelest olla pärast innovatsiooniaasta lõppu Eestis teisti?


Inimeste uuendusmeelsust uurides tuli välja, et ainult neli protsenti arvasid, et nad saavad olla uuendajad. 35 protsendil puudus üldse igasugune arvamus. Kuid üsna suure hulga arvates on uued asjad huvitavad – olgu see kas või uus kohvi- või juustusort.

Ma tahaksin, et palju rohkem inimesi näeksid ennast uuendajana. Ometi arendame me iga päev midagi enda ümber ja endas, kas midagi lugedes või vaadates. Mitte ainult rahulduda sellega, et põrsas on grillahjus ja midagi peale juua – tahaksin, et inimesed tunnetaksid endas ettevõtlikkust.

Innovatsiooniaasta 2009

•    Idee kutsusid ellu majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ning Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus; kogu projekti eelarve ulatub 9,5 miljoni kroonini, raha tuleb Euroopa Liidu struktuurifondidest.
•    Meeskonda kuuluvad Urmas Kõiv, Raul Rebane, Aive Levandi, Aune Past, Tiiu Allikmäe, Piret Potisepp, Katrin Kull ja Hanno Kindel.
•    Koduleht internetis: www.in.ee
Innovatsiooniaasta algatused
•    Riigiportaali www.eesti.ee tutvustamine ja arendamine, millega tegeleb riigi infosüsteemide arenduskeskus.
•    Osalusveebi www.osale.ee tutvustamine ja arendamine.
•    Kodanikualgatuse «Teeme ära» uus projekt – «Minu Eesti». 1. mail kutsutakse kõikjal üle Eesti kokku mõttekojad, kus saab osaleda iga Eesti elanik vanusest ja haridusest sõltumata, ideede genereerimiseks nii kohalikul kui riigi tasandil. Neist parimad viiakse ellu. «Minu Eestit» veavad «Teeme ära 2008» toimkond, Vaata Maailma SA ja Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit.
•    «Ole kaasas» – Eesti Telekomi Grupi ja Vaata Maailma SA kava korraldada arvutialast põhi- ja täiendõpet 100 000 inimesele ning internetiseerida 50 000 peret järgmise kolme aasta jooksul.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles