Madeleine K. Albright, kes oli aastail 1997–2001 USA riigisekretär, jagab ametisse asuvale presidendile Barack Obamale välis- ja sisepoliitilisi soovitusi.
Madeleine K. Albright: kiri USA uuele presidendile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kallis president Barack Obama,
õnnitlen teid edu puhul. Te saavutasite muljetavaldava võidu, kuid see oli võit, millega kaasneb vastutus juhtida murede küüsis Ameerikat konfliktidest, peataolekust ja vihkamisest küllastunud maailmas. Ametisse astumise hetkest peale seisab teie ees ülesanne taastada Ameerika usaldusväärsus maailmas tõhusa ja kõigile eeskujuks oleva liidrina.
Seda ei saavuta pelgalt enda ja oma administratsiooni distantseerimisega George W. Bushi vigadest. Te peate välja pakkuma uuenduslikud plaanid tulemaks toime paljude ohtudega. Sealhulgas ülemaailmse majanduslanguse, kahe «kuuma» sõja (Iraagis ja Afganistanis), Al-Qaeda, tuumarelvaohu ja kliimamuutustega. Igas valdkonnas tuleb tööle panna esmaklassiliste nõunike meeskond, rakendada kriitilise mõttelaadi põhimõtteid ning töötada välja terviklik strateegia, mis seoks selgelt astutavad sammud ja tulemused.
Selleks tuleb taastada allikad, mis on tavapäraselt taganud Ameerikale rahvusvahelise austuse: visadus, optimism, õigluse toetamine, rahusoov. Nagu te juba kampaania ajal õigesti mõistsite, on Ameerika hea nimi määritud. Te peate edastama maailmale sõnumi, et Ühendriigid ei pruugi vajaduse korral peljata tegutseda, aga on sama varmalt valmis kuulama ja õppima.
Te peate alates ametisse pühitsemisest üritama taastada usaldust Ühendriikide majandusliku võimsuse ja finantsjuhtimise suhtes. Oktoobrikrahh tõestas, et meie praegused juhid on sihi silmist kaotanud. Sestap on kõigi pilgud pööratud teile. Valige õiged inimesed, ilmutage distsipliini, püsige kehtestatud reeglite juures ning püüelge majandussüsteemi poole, mis vääristaks tõsist tööd, mitte ahnust.
Välispoliitikas tuleb esitada plaan, kuidas USA jõud Iraagist välja tuua. Kui te kõhklete, sunnib Iraagis aina tugevnev konsensus seda nagunii tegema. Asja ise algatades ja ajastust määrates võite aga asetada loorberid Iraagi vastutustundlike juhtide õlule, mis ei lase radikaalidel väita, nagu oleksid just nemad meid välja ajanud.
Afganistanis on kujunenud ebapüsiv patiseis, mille puhul enamik elanikest kardab Talibani, kannab vimma NATO vastu ja on kaotanud usu valitsusse. Panuseid arvestades võib tekkida kiusatus Afganistanis «rohkem ära teha», kuid see oleks pelgalt reageerimine, mitte strateegia. Ka meie enda sõjaväelased möönavad, et praegune lähenemine ei anna tulemusi. Me ei saa oma võidu nimel aina tappa ja vangistada. Vajame rohkem sõjalisi jõude, aga vajame ka poliitikat, mis vastaks kohalike elanike püüdlustele ja arvestaks nende jaoks tundlike küsimustega. Teie juhtimisel peab NATO peamiseks sõjaliseks missiooniks saama õpetada välja Afganistani sõjavägi, mis kaitseks kodumaa külasid, ning peamiseks poliitiliseks eesmärgiks täiustada võimuaparaadi kvaliteeti kogu maal.
Otsustava tähtsusega on sealjuures majandusareng. Diplomaatias tuleb keskenduda Islamabadi ja Kabuli julgeolekukoostöö tugevdamisele. Kõige üldisemas plaanis ei tohi liitlaste sammud piirduda terroristide tapmisega, sest see üksi ei välista veel uute värbamist.
Lisaks Talibanile oleme Afganistanis Al-Qaeda pärast, mis kujutab endast võõrkeha kõikjal, kuhu ta ka juuri ei ajaks. Isegi Pakistanis pole tema kandepind kuigi suur ning Al-Qaeda juhtide suutmatus käia välja positiivset plaani on vähendanud bin Ladeni stiilis operatsioonide menu ka võimalike poolehoidjate seas. Väga olulisel kohal püsivad sihtotstarbelised sõjaväelised sammud, kuid sellega ei tohiks te anda paljudele islamimaailma elanikele, kes ei ole meiega üht meelt, uusi põhjusi liituda nendega, kes püüavad meid tappa. Guantánamo sulgemine oleks vast suureks abiks.
Alates esimestest päevadest peate hakkama vaeva nägema, et paika panna Lähis-Ida püsiva ja õiglase rahu koostisosad. Küünikuile meeldib märkida, et rahu toetamine ei rahustaks Al-Qaedat, kuid see on niigi selge ega puutu õieti asjasse. Teie pingutused võivad sellest hoolimata tugevdada usku Ameerika juhirolli piirkonnas, kus Al-Qaeda jahib uut verd. Ainult tõhus piirkondlik diplomaatia suudab veenda ühtmoodi nii iisraellasi kui ka araablasi. Niisuguse lootuse puudumise korral valmistuvad kõik pooled sõjaks, mis omakorda õigustab äärmuslaste vaateid ning raskendab kõiki meie samme.
Lähis-Ida ja Pärsia lahe piirkond ei tohiks pälvida kogu tähelepanu. Nii nagu ei saa tõhus välispoliitika olla eranditult ühepoolne, nii ei saa see olla ka ühemõõtmeline. Te peate panustama rohkem aega ja ressursse sellistesse piirkondadesse nagu Ladina-Ameerika ja Aafrika, mis muidu on hooletusse jäetud.
Olete juht ülemaailmastumise ajajärgul ja teil tuleb vaadata maailma avara pilguga. Seepärast loodan, et püstitate meie maa ette uue, tulevikku suunatud ülesande võtta kasutusele uusimad teadussaavutused, mis aitaksid parandada elatustaset kogu maailmas.
Algatus peab laienema ja hõlmama ka toiduainete kasvatamist, ravimite jagamist, veevarude säilitamist, energia tootmist ja atmosfääri alalhoidmist. Üksiti seaks see ka ameeriklaste ette väljakutse olla parima keskkonnasäästliku käitumise labor. Ameerika elulaadi peab massilise tarbimise asemel hakkama iseloomustama jätkusuutlikkus.
See poliitika teeniks meie huve ka teisiti, vähendades meie haavatavust võimaliku energiaalase väljapressimise ees ning andes samal ajal maailmale väärikama pildi Ühendriikide tegelikust olemusest.
Härra tulevane president, amet, mida pidasid omal ajal George Washington, Abraham Lincoln ja Rooseveltid, on peagi teie. Eesseisvatel aastatel on teil väga vaja püsida tasakaalus, ehkki teid kistakse lakkamatult igas suunas, ning langetada mõistlikke otsuseid niihästi ennustatavate kui ka šokeerivate sündmuste keerises.
Meie usalduse väljateenimiseks peate teie meid usaldama. Lõpetage hirmutamispoliitika. Kohelge meid täiskasvanutena. Aidake meil mõista kaugete maade ja kultuuride inimesi. Õhutage meid koostööd tegema. Tuletage meile meelde, et Ameerika parimad päevad ei möödunud mitte domineerimise lipu all, vaid innustades kogu maailma inimesi püüdlema selle poole, mida nad ise peavad endale parimaks.