/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
Eestlaste vaimu ei kammitse peapiiskop Põder ega paavst Benedictus XVI. Kahjuks ka mitte füüsikaõpetajate selgitused. Tänapäevase bioloogia tarkustest pole märkimisväärsele osale vanematest valijatest üldse räägitudki. Elu suurtele küsimustele vastab suurem jagu eestlastest, et «küllap seal midagi ikka peab olema», mõeldes umbmääraselt vaimudest või aruka elu maale toonud UFOdest, selmet kindlamate teadmiste järele küsida ja loogiliselt arutleda. Hää küll.
Ebakindlus võib olla viljakam pinnas maailmavaate avardamiseks kui jäik dogmaatika. Samas sõltub üsna palju sellest, milline seeme mulda külvatakse või külvamata jäetakse.
Minu tagasihoidlikku veendumust mööda on häbiasi, et 21. sajandi Eestis viljeldakse nõidade, horoskoopide ja kaardimooride kultust. Vahel harva, ent siiski ka rahvusringhäälingus. Sellega võiks leppida, kui tegu oleks algusest lõpuni, tegijast kuulajani ja parimate tarbijakaitse reeglite järgi sildistatult «kerge meelelahutusega» või sisukamalt «Eesti elu peegeldamisega». Aga ei ole ju nii! Vaatajad usuvad! Kas tegijad samuti?
Üksiku tasandil on uskumine isiklik asi. Kui ühtemoodi uskujaid ja talitajaid koguneb palju, saab isiklike veendumuste summast ja jaotusest avalik probleem.