Mihkel Mutt: tööst ja teenimisest. Euroopa sügis. Seni veel kuldne

Mihkel Mutt
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loomingu toimetaja Mihkel Mutt..
Loomingu toimetaja Mihkel Mutt.. Foto: .

Euroopal on juba mõnda aega suus kuum kartul – demograafia. Kuigi sellest ei räägita pidevalt ja valjusti, köeb tuli poliitilise korrektsuse tuha all kogu aeg. Ühelt poolt (suhtelises mõttes) põlisasukate väljasuremisoht, teiselt poolt ebalev suhtumine mujalt ilmajagudest tulijatesse. Näib, nagu tõrguks eurooplase hing neid kaht protsessi koos vaatlemast.


Eurooplane ei viitsi paljuneda. Aga vähe sellest – ta ei viitsi ka eriti töötada. Nii et paljunemine tähendaks nagu tööd – kui pidada silmas vaevanägemist. Siia ongi koer maetud. Eurooplane ei taha näha vaeva, rassida ja raskusi ületada, vaid pingevaba mõnusat elu. Kuigi masinad vähendavad olmeraskusi, ei suuda need kõike, lihtsamad-mustemad tööd jäävad ikka inimesele.



Selleks on vaja teenijarahvast ning liht- ja hooajatöölisi – eelistavalt endasarnaseid, kellega ei tekiks kultuurilisi konflikte. Hea, kui nad ei jääks päriseks. Kõige paremini kõlbaksid säärasteks endiste idabloki riikide elanikud, aga kauaks neidki, sest juba on ka nemad paremast elust maigu suhu saanud ja nõuavad õigusi. Liiati on nende endi iive enamasti negatiivne. Nii tuleb leppida Aasiast ja Aafrikast tulijatega.



See, et vastumeelsemad tööd jäetakse mittepõlisrahvasse kuulujaile või migrantidele, et nood peavad oma ülesteed kõige alamalt astmelt alustama, pole muidugi üksnes Euroopa fenomen. Ka USAs teevad esimese põlve emigrantidest latiinod käsitsitööd ja Eestis on tänavapühkijaid pigem vene- kui eestikeelsed.



Vähem väärtuslike ja vastumeelsemate tööde ring kätkeb enamust, mida nimetatakse teenindamiseks või teenimiseks. Neil kahel ei ole ju suurt vahet. Kuigi «teenima» võib tähendada ka näiteks endale raha teenimist, samuti eesmärgi, inimkonna vms teenimist, pean praegu silmas töötamist teenindussfääris üldisemalt.



Ka seal ei taha «valge» inimene enam hea meelega töötada, kui mõned kõrgemad astmed, nagu pangatellerid, lennu- ja reisifirmad, välja arvata. (Kreekas kurtsid kohalikud juba tosina aasta eest, et Türgis on teenindajad palju viisakamad kui neil.) See, et inimene keeldub töökohast, mis ei vasta tema kõrgele kvalifikatsioonile, on mõistetav. Paraku pole asi sageli selles.



Töö, amet on sotsiaalse sümbolismi, see tähendab prestiiži väljendus. Ilmselt tundub paljude meelest teise inimese teenimine enda alandamisena. Kes sa sihuke oled, et ma sind teenima pean, mille poolest sa parem oled, ähh? Sellises mõtteviisis on midagi kipakat, selles heiastuvad aastasadadepikkuse seisusliku ühiskonna kompleksid.



Liiati on kõik inimesed tänapäeva ühiskonnas sõltuvalt olukorrast vahel teenindatavad, vahel teenindajad. Teenindamine võttis eriti perversse vormi Vene ajal. Mati Unt on oma «Sügisballis» tabavalt kirjeldanud olukorda restoranis, kus klient ja kelner pidevalt vastastikku ülbitsesid. Praegu on pinged oluliselt väiksemad, aga päris kadunud need ei ole.



Kuidas küll sobib säärane poolpõlglik ülem-armulik hoiak kristliku traditsiooniga, mis olevat üks euroopaliku kultuuri (ka moraali) nurgakive? On ju selle keskne mõiste just nimelt armastus ligimese vastu ja tema teenimine. Jääb tõdeda, et see kristluse lõim on ilmalikustuva Euroopa mentaal­susse üksnes pinnapealseid jälgi jätnud.



Vastumeelsus teenimise suhtes haakub individualismiga. Viimane on iseenesest tore ja vajalik omadus. Sellel põhineb õieti ju kogu vabadus. Väidet, et armasta teist nagu iseennast, tuleb mõista ikka nii, et kõigepealt tuleb ennast ka armastada.



Praegu pean aga silmas individualismi äärmusvormi, füüsilist misantroopiat. Sest eks teeni(nda)missegi suhtutakse põlglikult sageli sellepärast, et seejuures tuleb kokku puutuda teise inimese või temast puututud esemetega lihalikul-füüsilisel kujul. Muidugi ei saa kõik olla piibli matroonid või ema Teresad, kes oma kätega tõbiseid põetasid.



Ent on kurvalt naljakas ja tunnuslik, kuidas tavakodanik püüab näiteks isegi liinibussis vältida seda, et keegi tema kõrvale istuks, sätib sinna oma kotte ja pampe ette. Ja too, kes on sunnitud sinna ometigi istuma, kargab ka ise minema, niipea kui kusagil mõni pink päris tühjaks saab. Mida nad teineteisest pelgavad? Pidalitõbe, täisid? Jääb mulje, et inimene lausa jälestab teist inimest.



Või proovi sa tänapäeval suur kauss kartulisalatiga keset lauda panna ning sünnipäevalistele puulusikad kätte anda: võtke, helpige ühest mollist, nagu veel kolm põlve tagasi tehti. Kujutlen, kuidas mõnel sealt suutäitki alla ei lähe. (Jumala pärast, ma ei idealiseeri seda kaussi, ma lihtsalt … täheldan.) Hämmastav, kuidas ka need olendid, kes muidu «peentest ja kõrgetest» asjadest õhkagi ei jaga, võivad isiklikes asjades korraga nii pepsid ja «kultuursed» olla.



Seoses sellega on mu meelest täiesti lootusetu unistada, et ühistransport hakkab kunagi eratransporti märkimisväärsel määral asendama. Inimesed lendaksid juba nüüd massiliselt ka eralennukitega, paraku on see kallis ja seda õppida vist keerukam kui autojuhtimist.



Asi pole ju üksnes selles, et eratransport tagab suurema mobiilsuse ning ajalise vabaduse. Sama tähtis on, et seal ei pea kokku puutuma «rahvarämpsuga». Kes on see rämps? Kõik, kelle seast me oleme ise endi arvates «välja rabelnud» – nii tundub. Selle loogiline jätk ongi tõrge teeninduses töötada.



Lisaks teenijatele vajab eurooplane kõrgtasemel spetsialiste, eeskätt IT alalt. Kui teenijarahvast võetakse vastu pika hambaga, paratamatuse sunnil, siis spetsialistidele on roheline tee, neid suisa meelitatakse.



Aga nood ei taha siia eriti tulla, vaid lähevad pigem Ameerikasse, kuigi viimane on mõnede meelest muutunud «tulevikuta ühiskonna džungliks». Kõrgspetsialiste on vaja selleks, et nood töötaksid välja «uued lahendused». Eks ole, ühed teevad musta töö, teised töötavad välja lahendused.



Mis siis eurooplasele endale jääb, mis on tema pärisosa? Vastus kõlab: eurooplasele jääb mõnus äraelamine! Eurooplasel ongi üle kahe korra pikem puhkus kui ameeriklasel, ta töönädal on mitmel pool lühenenud sisuliselt neljapäevaliseks ja riigipühasid on rohkesti. Tõsi, mõningate mõõtmiste järgi töötavat ta see-eest intensiivsemalt.



Seda õigustatakse sooviga säilitada «traditsiooniline» prantsuse, aga kindlasti ka vastavalt taani, saksa, kreeka ja teiste elulaad. Säärasesse soovi ei tule mingil juhul suhtuda üleolevalt või eelarvamusega. Kuigi Euroopas viimase poole tuhande aasta jooksul tekkinud õpetused on näinud inimelu mõtet suuresti just töös, on see periood siiski suhteliselt lühike. Antiigis vabad kodanikud (keda oli kümnendik) ei töötanud. Ja antiigis on päris kindlasti läbi mängitud enamik sotsiaalsetest vahekordadest, millega tänapäeval kokku puutume.



Tunnistan, et olen ka ise ajuti kahelnud, kas töö ikka on inimese pärisosa. Pean muidugi silmas tööd, millest inimene ei saa rahuldust ja mis on talle puhtanisti elatusvahendite hankimise allikaks. Vahel tundub, et võõrandunud ja/või harjumuspäraseks saanud töö on eelkõige tarvilik kodanike sotsialiseerimiseks ja sel on teraapiline väärtus – umbes nagu kaitseväeteenistuse läbimine.



See on vajalik seni, kuni inimene ei oska oma peaga ega talle antud ajaga midagi mõistlikku peale hakata. Aga kui oskab, kas ei muutu siis üldine töökohustus häirivaks teguriks? Äkki eurooplane ei vaja enam tööteraapiat? Töökuse vaibudes ei arene siinse elu materiaalne külg enam sama tormilises tempos kui mõnel pool mujal maailmas. Aga kas siis inimsuhted ja üldine rahulolu pole eluks esmatähtsad?



Eurooplast vaadates tekib küsimus, kas tema praegune käekäik kujutab endast mandumist, inimsoo pimesoolt, või heiastub selles kogu inimkonna helge tuleviku mudel. Tahaks loota viimast, mulle meeldib kujutleda maailma, mis on muutunud natuke antiikaja foorumi sarnaseks. Samas kui saavutamisele ning edumoraalile rajatud lõpmatu tormamine tekitab hämmeldust ja tõrget.



Ent «foorumlik» eluviis on tore niikaua, kui seejuures säilib võime end vajaduse korral ka pingutada. Euroopa paraku väldib riske ja ohte. See tähelepanek pole muidugi uus, meenutagem kas või «Veenuse ja Marsi» metafoori. Nagu enamik vastandusi, on seegi liialdatud. Aga küsimus jääb: kas Euroopa suudaks end häda korral enam kokku võtta?



Euroopa sõjalised žestid (teisiti ei oska neid nimetada), näiteks seoses Kongoga, aga ka Somaaliaga, on kuritegelikult jõuetud ja naeruväärsed. Keda Vanas Maailmas üldse enam tõsiselt morjendab, mis seal kandis toimub? Meil räägitakse kümnetest langenutest Afganistanis ja Iraagis, kuna seal sõdivad ka «valged». Ja kõva protest tõusis juba siis, kui Gazas oli pommirünnakuis surma saanud paarsada araablast.



Aga Kongo ülipikas kodusõjas on hukkunud mitu miljonit. Samas kõrval saavad mitmel pool pidevalt tuhanded surma. On väidetud, et juba käibki Aafrika mandri Suur Sõda. Aafriklased ise ei tule selle lõpetamisega enam toime. Euroopa sekkub minimaalselt, väites, et ei taha saada süüdistatud neokolonialismis. Aga kui siiras see ettekääne on? Kas pole nii, et Aafrikast on kujunenud justkui Euroopa puuetega laps, ja nagu elustki teame, on säärase lapse vanemail mitu võimalust. Võib ka käest anda.



Suhe Aafrikasse pole praegu asi iseeneses, vaid üldisem lakmuspaber. Isegi britid, viimane sitke Euroopa suurrahvas, tunduvad hakkavat pehmuks muutuma. Soovimatus lapsi kasvatada, soovimatus tööd teha ning paraku ka soovimatus õige asja eest sõdida kuuluvad ühte paketti. See on ühiskonna üldise teotahte ja tarmukuse defitsiit. Euroopale laskub sügis. Esialgu veel suhteliselt kuldne.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles