Mis mees see on, kes kirjutab detektiivromaani, kasutamata e-tähte? Tõukuvalt tõigast, et eesti keeles ilmus «Mõelda/liigitada ja teisi tekste», räägib prantslasest Georges Perecist meile kriitik Janar Ala.
Georges Pereci ammendamatu kirjandus
24. jaanuar 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii mõnigi võib Georges Pereci tekstidele sattudes ühmata: no küll on tüütu kirjandus, küll on tüütu kirjanik. Olin ise hiljuti sellise situatsiooni tunnistajaks.
Kirjandusse tuli Perec 1965. aastal romaaniga «Asjad». See on selline 1960ndate vaimus raamat, peategelasteks kaks noort prantslast, kes ei tea täpselt, mida elu neile tuua võiks. Tegelevad turu-uuringutega, käivad kinos, kuulavad popmuusikat ja tsiteerivad Marxi.
Sellised «Marxi ja Coca-Cola lapsed», milliseid esines nii tollal kui ka praegu. Cool’id inimesed. Tõlgiti 1968 ka eesti keelde, kuna sotsialistlikes riikides arvati, et tegu on tarbimisühiskonnavastase teosega. Perec ise eitas sellist tõlgendust.
Hilisem kirjanduslik tegevus tõi hulgaliselt nii lõpetatud kui ka lõpetamata teoseid, projekte. Kuulsaim oleks 1978 avaldatud «Elu kasutusõpetus», mida peetakse tema loomingu tuumaks. Raamat, mille tegevus toimub ühes majas, paljudes korterites, mitmete tegelastega, struktureeritud nagu malelaud, malemäng.
Pidi olema raamat pikali voodis lugemiseks, seega mõnus raamat. Palju ei-tea-kust algavaid ja ei-tea-kus katkevaid ning kuskilt jälle otsa üles võtvaid lugusid, mille taga peitus salakaval matemaatiline kombinatoorika. Täpne ja väljaarvestatud kirjandus. Koomiline ka.
«Mõelda/liigitada ja teisi tekste» annab ka väga hea ülevaate tähtsa prantslase loomingulisest kulgemisest. Võtame ette raamatu esimese teksti «Olen sündinud». Ainsa kindla faktina saab autor paberile lause: «Olen sündinud seitsmendal märtsil 1936» (Pereci sünnidaatum). Üritab sealt edasi minna, kuid põrkab mitmesugustele takistustele, kõhklustele, kuidas lugu jätkata.
Selle asemel, et arendada traumaatilist elulugu, süütab autor hoopis sigareti, teeb tiiru ümber basseini, sirvib mõnd raamatut, peab plaani mõnda neist tulevikus veel lugeda, tõenäoliselt unustab selle plaani jne. Mõte liigub algse ja tihke fakti juurest hoopis hõredamatele ja juhuslikumatele radadele. Katsub meelde tuletada, mis tol päeval maailmas ajaloolist sündis ning millises Pariisi linnajaos ta ise sündis.
Teatav kergus ja minnalaskmismeeleolu ilmestab seda kõike. Selle taga (ei, seekord mitte keeruline kombinatoorne tulevärk) aga tõsine minevikutrauma, millega Perec oma kirjanduses üritab tegeleda. Tema vanemad jäid Teises maailmasõjas kadunuks, ema hukkus Auschwitzis, Pereci kasvatasid tädi ja onu. Kirjutamine oli Perecile teraapiline tegevus, Perec üritab kirjutada kõike, kasutada erinevaid stiile, mitte naasta tagasi juba läbi käidud võtete juurde.
«Minu kavatsus oli järgnevatel lehekülgedel pigem ülejäänut kirjeldada: seda, mida tavaliselt ei märgata, mis ei torka silma, millel ei ole tähtsust; seda, mis toimub, kui midagi ei toimu, aega, inimesi, autosid, pilvi.» Selliselt tutvustab Perec oma meetodit tekstis «Katse ammendavalt kirjeldada üht kohta Pariisis».
Mitte peatuda tuntud ruumilistel või arhitektuurilistel märkidel, vaid pigem püüda kinni mikroaeg, aeg aukudes, banaalne, tühi, korduslik aeg, tüütu aeg, ühesõnaga kõik. «63 sõidab mööda, 87 sõidab mööda».
Loetletakse busse. «Milleks lugeda busse? Tõenäoliselt sellepärast, et nad on äratuntavad ja korrapärased: nad lõikavad aja seibideks, nad rütmistavad taustamüra; äärmisel juhul on nad etteaimatavad; kõik muu tundub juhuslik, ebatõenäoline, anarhiline.»
Valimik sisaldab veel tekste nagu «Kakssada nelikümmend kolm tõetruudes toonides postkaarti», milles saame lugeda 243, kuid mitte liiga erinevat kolmerealist postkaarditeksti stiilis: «Olen Acapulcos, olge terved, kõht on täis, tervitan» või siis «Tuhande üheksasaja seitsmekümne neljanda aasta jooksul alla kugistatud tahkete ja vedelate toitude arvele võtmise katse», mille pealkiri ütleb ära, millega on tegu.
Kogu rikkalik menüü laotub lugeja ette ja kindlasti tekib tahtmine ka ise midagi kapist võtma minna, kui muidugi on võtta. Mis muud see siis on kui kirjandus ja elu ühes isikus.
Nimitekst «Mõelda/liigitada» sisaldabki teoreetilist või pseudoteoreetilist katset arvelevõtmis- ja loendamisprintsiipe kuidagi raamistada, aga ka siin kaovad Perecil järg ja hierarhiad käest. Igasuguse selekteerimise ja eristamise põhjas asub ikka üks ja seesama eristumatu mass.
Mida Perec veel olulist tegi: oli kirjandusliku rühmituse Oulipo liige, tegeleti võimaliku kirjandusega, näiteks lipogramm: kirjutada midagi, jättes näiteks ühe tähestiku tähe ära. Niimoodi kirjutas Perec detektiivromaani «Kadu», kasutamata selles e-d. Loomulikult liikus vormieksperiment ka sisulisele tasandile. Lõi ka palindroomi, mis koosnes 1247 sõnast. Palju asju.
Raamat
Georges Perec
«Mõelda/liigitada ja teisi tekste»
Sari «Prantsuse vaim»
Tõlkinud Anti Saar, Marek Tamm, Marike Tammet
Toimetanud Marek Tamm
Varrak, 2008
184 lk