Maailm on majanduskriisis ning selle lõppu ennustada praegu keegi ei julge, tunnistab Eesti Panga nõukogu esimees Jaan Männik. Siiski on ta optimistlik, sest vintsketel eestlastel olevat raskete aegade üleelamine veres.
Jaan Männik: arvestama peab ka aastatepikkuse surutisega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui ma tohin esitada eriti lihtsameelse küsimuse, siis mida soovitab Eesti Panga nõukogu juht praeguses kriisiolukorras riigil teha?
Tuleb teha seda, mis on plaanis teha. Õnneks on mitte üksnes poliitikute hulgas, vaid ka laiemalt Eestis mõistetud, et kulutuste kärpimine on vältimatu ja tuleb konkreetsed ettepanekud lauale panna.
Me peame kõik aru saama, et valitsusel ei ole praegu üldse kerge. Inimestele tuleb selgitada, et jutt käib Eesti riigi tulevikust ning samamoodi jätkates ja lihtsalt reserve otsast õgides võib asi väga halvaks minna. Ka laenud peaks meie lapsed hiljem kinni maksma.
Majanduse õigele teele juhtimisest on erinevaid nägemusi. Ka Eestis on mõned arvamusliidrid arutanud näiteks devalveerimise üle. Ma tahaks väga selgelt rõhutada, et see ei ole Eesti jaoks alternatiiv. Sel on palju põhjusi, aga ma tooks välja kaks.
Esiteks, Balti riikide seast ei saa Eesti majandus hetkel kõige halvemaid hindeid. Teised Balti riigid devalveerinud ei ole ja miks peaks seda tegema riik, kes teistest paremini hakkama saab.
Veelgi tähtsam põhjus on, et Eesti majanduse üks suuremaid prioriteete on 2011. aastal euroga liitumine. Devalveerimisega tõuseks aga kõigi importkaupade hinnad ja me võiksime lähitulevikus Maastrichti inflatsioonikriteeriumi täitmise ära unustada.
Seepärast ütlen ma kui Eesti Panga nõukogu esimees, et keskpanga seisukoht on kindel - krooni ei tohiks mingil juhul devalveerida. Seda pole ka valitsuse päevakorras, seepärast ongi mul kahju, et mõned arvamusliidrid sellest hoolimata selle üle arutavad. Sellega tekitamse üksnes ebakindlust välismaal.
Üldine uskumus on, et 2009 tuleb raske, 2010 hakkame jalgu alla saama. Kuid mitmed probleemide põhjused, nagu nõrk ekspordisektor ja napp tööviljakus, aastaga ei kao. Kuidas praegusel ajal prognoosidesse suhtuma peaks?
Väga kiire majanduskasv rajanes suurel sisetarbimisel. Kui ka globaalset kriisi poleks tulnud, pidanuksime seda nagunii korrigeerima. Usun, et kui ülemaailmset kriisi poleks tulnud, oleks juba tänavu sügiseks majanduses päris normaalne olukord.
Aga praegu keegi prognoosida ei julge. Maailma mastaabis vaadates on mul tunne, et keegi ei taha valjult välja öelda, et meid võib ees oodata ka mitu rasket aastat. See on nagu lennujaamas - keegi võib küll teada, et lennuk hilineb kaheksa tundi, aga tablool näidatakse ikka, et kaks tundi, siis veel kolm ja nii edasi.
Kuna keegi ei oska öelda, mis õieti saama hakkab, on meil vaja paralleelseid stsenaariume . Üks stsenaarium räägiks majanduse taastumisest 2010 aastal, teine peaks käsitlema olukorda, kui madalseis on pikem.
Kuid ma rõhutan veelkord, et praegused probleemid Eestis on seotud suurel määral maailma majandusega, mitte Eesti-spetsiifiliste küsimustega. Meie oleksime hakkama saanud küll, kui üleilmset kriisi poleks tulnud.
Kas Euroopa Liidu ja riikide suured rahasüstid ja stimulatsioonipaketid täidavad neile pandud lootused?
Tuleb ära teha, mis annab. Probleemiks on, et kui ettevõtluses pole investeering kulu, siis riigile see on. Me saame raha kulutada ainult piiratud mahus.
Tänaseks võrdlemisi elementaarne Keynesi teooria ütleb, et kui majandus langeb, peaks riik seda stimuleerima.
Paljud Euroopa riigid seda ka teevad, nagu Ameerika Ühendriigid. Aga meie ei saa Keynesi teooriat üks-ühele kasutada. Kui tahame euroga 2011 liituda, on meil konkreetsed piirangud, kui palju saame riigieelarvet defitsiiti lasta.
Keynesi teooria on eestis väga piiratult rakendatav, sest euroga liitumine paneb ette piirid, mida paljudes teistes riikides pole. Meil on vaja otsustada, kust me kärbime ja kui palju.
Kas see kriis muudab maailma arusaama majandusest või sünnitab ehk lausa uusi teooriaid ja nägemusi?
Majandusteadlastele on praegu väga huvitav aeg, hetkel toimuvast saab veel aastaid doktoritöid kirjutada. See läheb tagasi septembrisse, et miks lumepall veerema hakkas. Ning on täitsa võimalik, et tekib ka mingi uus arusaam.
Kuid rahvusvahelist pressi jälgides jagunevad kommenteerijad üldiselt kaheks - on huvigruppide esindajad ja on teadlased. Viimased tunnistavad enamasti, et praegu on prognoose teha võimatu, keegi ei julge öelda, kui sügavale me kukume ja kui kaua põhjas oleme. See võib olla lühem periood, aga võib ka väga halvasti minna.
Suurte korporatsioonide juhid räägivad seevastu, et aasta pärast on olukord kindlasti parem ja aktsiaturud hakkavad juba õige varsti tõusma. Tuleb meeles pidada, et ettevõtte juhi ülesanne on kasvatada omaniku raha, saata nii palju positiivseid signaale kui võimalik, et inimesed hakkaks jälle aktsiaid ostma.
Et siis prognoosidesse peaks skeptiliselt suhtuma?
Kui loed mingit prognoosi, peab alati vaatama, kes seda ütleb. Nagu me rääkisime lendude hilinemistest lennujaamade tabloodel - välditakse inimestelt lootuse ära võtmist. Aga liiga palju katteta optimismi külvates võib kaotada oma usaldusväärsuse.
Kas me jutt liikus praegu märkamatult peaministrile?
Ei liikunud. Ma väidan, et tuleb leida tasakaal ja jääda realistlikuks.
Ühiskonnas peaks olema valmisolek ka puhuks, et kriis võib kesta kauem. Täna pole minu teada läbi mängitud stsenaariumi puhuks, kui me oleme põhjas näiteks kolm aastat.
Jätame korraks makroteemad - mida peaks iga inimene praegusel ajal teadma ja meeles pidama?
Kui olukord on raske, peab iga inimene oma prioriteedid paika seadma - mida ostan, mille ostmata jätan. Iga inimene peab hindama, kui reaalne on tema töökoha säilimine.
Ma siiski arvan, et kui me räägime 5-6 protsendilisest tööpuudusest, siis pole probleem veel väga suur. Kui tänaval 20 vastutulijast 19 on töötajad, ei ole asi veel väga hull. Kui tööpuudus kerkib ka 10 protsendini, läheb elu veel enamvähem edasi.
Kuid ma tunnen, et Eestis on ka kriisis pisut teine vaim, kui paljudes teistes riikides. Rahval, kes on läbi pidanud elama II maailmasõja, okupatsiooni, sellele järgnenud majanduse kokkukukkumise, on psühholoogiliselt kergem kui näiteks Rootsis, kus pole 200 aastat sõda olnud ja on harjutud suure stabiilsusega. Eesti inimesel on justkui seljaajus teatud refleksid, kuidas raskel ajal hakkama saada. Me tuleme kindlasti olukorrast välja paremini, kui teised.
Eestlaste tänavale märatsema minekut Te ei karda?
Ei karda, ma ei usu et midagi sellist juhtuks. Hetkel valitseb meil nii poliitikas kui ühiskonnas kliima, kus inimesed mõistavad - kes iganes riiki valitseb, kärped tuleb teha ning nende mõte pole inimeste kiusamine.
Kas püksirihma pingutav läänemaailm võib lähitulevikus jõuda arusaamisele, et mahukad sotsiaalsüsteemid jäävad ajale jalgu ning võtta omaks midagi Lõuna-Euroopa mudeli sarnast, kus perekonnal on riigist oluliselt suurem?
Ma olen Eestis elades varemgi avaldanud kahtlust, kas Rootsi ja Soome on meile õiged eeskujud. Seal on välja ehitatud väga kallid sotsiaalsüsteemid ja need on minu arvates ka inimesi passiviseerinud. Pole vaja võidelda ega pingutada, vaid ollakse harjunud, et raskustesse sattudes riik aitab.
Me räägime palju globaliseerumisest ja heaoluriigid peavad pikas perspektiivis konkureerima riikidega, kus selliseid sotsiaalsüsteeme eriti pole. Sotsiaalsüsteem tuleb meil endil läbi mõelda ja mitte võtta Soomet ja Rootsit eeskujuks.
Aga vahepeal religioosseid vorme võtnud usk vaba turu isereguleerumisse? Võib see kõikuma hakata, iseäranis panganduse osas?
Selle üle olen väga palju mõelnud. On vara öelda, kuhu me praegusest olukorrast maandume. Tuleb põhjalikult uurida, kuidas toimunud sündmused said üldse võimalikuks.
Kuid näiteks Ameerika panganduses on kaheksa regulatiivset organit, kui me paneks üheksanda või kümnenda sinna otsa, kas see annab garantii, et nüüd järsku õnnestub kontrollida seda, mida kaheksaga ei õnnestunud?
Inimesed, kes maailmas ärielu juhivad, on seotud boonustega. Otsustusprotsessi juhib seetõttu ekspansiivne mõtlemine - kasvadva, suuremat kasumit teenida.
Ahnus?
Jah, ahnus. Regulatsioon sellest jagu ei saa, sest ettevõtete juhtkonnad leiavad alati mingi muu võimaluse. Ma pole kindel, et praegune olukord toob kaasa rohkem regulatsioone, ehkki sellest on maailmas väga palju juttu olnud.
Nii Eestil kui kogu maailmal on toimunust siiski väga palju õppida ja ma ei usu, et need probleemid mis praeguse olukorra põhjustasid, uuesti päevakorda kerkiksid.